Level 5

Ükspäev panin tähele, et emotsioonide virrvarr, mis mind seoses lõputöö kirjutamisega on läbinud, sarnaneb suuresti leina viie staadiumiga. Alguses oli eitus - siis kui oli veel liiga palju aega ja muid asju oli ka teha ja noh teate küll. Siis tuli kauplemine (või noh, midagi sarnast) - "ma luban, et esmaspäevast ma hakkan pihta", "ausõna, sel nädalavahetusel ma kirjutan vähemalt viis lehekülge", "noh, täna ma nii palju ei jõudnud, aga homme pingutan topelt" jne mis ma endale kokku lubasin. Mingil hetkel tuli viha. Selline sügav must viha, kus ma olin täiesti valimatult kogu maailma peale pahane, et ma nüüd sellises olukorras olen, et semester vaikselt tiksub lõpu poole ja ma pole veel üldse nii kaugel, kui ma võiksin olla. Kõige raskem pingutus oli mitte valada viha välja koduste peale, kes polnud ju milleski süüdi. Peaaegu õnnestus.

Viha läks ühel hetkel sujuvalt üle depressiooni-laadseks seisundiks, kus vahepeal oli tunne, et miski ei saa mind enam õnnelikuks teha. Praeguseks olen õnneks jõudnud selleni, et olen olukorraga leppinud. Tuleb lihtsalt ära kannatada, pole midagi teha. Soov magistrikraadi saada on ikkagi piisavalt suur.

One day I began to notice that the turmoil of emotions that has been going through me during the thesis-writing process greatly resembles the 5 stages of grief. First, there was denial. There was still time and there were other things to do and so on. Then came bargaining - promising myself I would write five pages that weekend; or if I didn't write as much, promises that I'd put twice as much effort in it the next day and all other such bargaining with myself.

At some point the anger came over me. The deep black anger of hating everything and everyone. The hardest part was not to yell at the people at home who had done nothing to deserve it. I was almost successful at it. Then, the anger slowly became a depression-like state, when I felt that I'd never be happy again.

And now I have finally accepted the situation. I just have to make it through this month and a little bit of the next and all will be ok. 

Huumorirubriigist ka midagi. Reedel vaatasime Ardoga Kuldvillakut ja seal oli üks naine ja kaks meest ja naine ei vastanud eriti küsimustele. Ja siis Ardo teatas selle peale, et "ainuke viis, kuidas naisi vait saada, on panna nad mälumängu mängima" :P Aitäh, Ardo!

P.S. Ma kasvatan nüüd tomateid ka.

P.S. I began growing tomatoes.