Öölaulupidu oli ÄGE.
Ja eksperiment tõestas, et lauluväljakult koju jalutamine võtab õige tempo juures aega täpselt kaks tundi.
neljapäev, 21. august 2008
teisipäev, 19. august 2008
Mari-Ann raporteerib sündmuskohalt
Suvavaheaja viimane nädal on käimas. Tänasest päevast peale olen ma ametlikult TTÜ üliõpilane ja esmaspäeval hakkab juba eelnädal. Aga tunne on eriline, mitte nagu tavaline nördimus sellest, et suvi saab läbi ja jälle on tarvis kooli minna, vaid väike põnevus on sees, nagu läheks jälle esimesse klassi. Ja see on täiesti omavahel võrreldav. Millegi täiesti uue algus, uued inimesed (vähemalt enamik). Natuke kurb on muidugi ka. 12. klass oli niivõrd tore, et ma käiks seal hea meelega veel paar aastat. Aga seda ei saa enam kunagi tagasi. Klass läheb laiali ja kuigi paljud tulevad ka TTÜsse, ei näe ma neid ikkagi nii tihti ja Marit ja Kristel lähevad üleüldse Tartusse karvaste ja suleliste füüsikasõprade manu ja see on omaette suur põhjus kurvastamiseks. Aga tuleb siiski keskenduda positiivsele, sest ega nad ei lähe teise ilma, nad on ikka olemas ja me võime täiesti vabalt üksteist vaatama sõita kui tuju tuleb.
Niipalju siis sellest. Lõbusamate sündmuste juurde minnes - Mariti sünnipäev oli nädalavahetusel. See oli tõesti tore. Nagu ikka sai palju süüa ja maffiat mängida ja niisama juttu ajada ja tore oli kõiki jälle näha, keda polnud ammu näinud ja saada tuttavamaks Taavi Pungasega, kes, nagu välja tuli, on ka üks täitsa tore inimene.
Siim ja Ardo kinkisid Maritile ühe väga stiilse pastaka ja kirjatehnika vihiku. Seal vihikus oli muuhulgas ka ühe elevandi pilt ja selle kohta oli kirjas: "Elevendil on pikk lont. Sellega ta sööb ja joob. Ta oskab londiga ka igasuguseid trikke teha". Või midagi sinnakanti. Igatahes oli see väga vasakule. Vähemalt minu rikutud mõttemaailmas. :P Naljakas ikkagi.
Eile käisime Maritiga kinos ka. Mamma Miat vaatasime. Päris tore oli. Naljakas oli vaadata Pierce Brosnanit laulmas. Eriti naljakas oli vaadata teda laulmas sinises liibuvas kostüümis a la 70ndad. Marit ütles selle peale, et ta ei saa enam kunagi James Bondi vaadata ilma naerma puhkemata. Jaa, James Bond pole tõesti pärast seda enam endine :P Kõige parem idee oleks järgmisena teha James Bond: the Musical, kus kõik, kes kunagi Bondi mänginud, laulaksid ja tantsiksid (soovitatavalt siis eriti nilbetes kostümides). Pahad oleks ka ja esitaks oma numbreid jne. Sellest tuleks tohutu suur kassahitt ;)
Side lõpp.
Niipalju siis sellest. Lõbusamate sündmuste juurde minnes - Mariti sünnipäev oli nädalavahetusel. See oli tõesti tore. Nagu ikka sai palju süüa ja maffiat mängida ja niisama juttu ajada ja tore oli kõiki jälle näha, keda polnud ammu näinud ja saada tuttavamaks Taavi Pungasega, kes, nagu välja tuli, on ka üks täitsa tore inimene.
Siim ja Ardo kinkisid Maritile ühe väga stiilse pastaka ja kirjatehnika vihiku. Seal vihikus oli muuhulgas ka ühe elevandi pilt ja selle kohta oli kirjas: "Elevendil on pikk lont. Sellega ta sööb ja joob. Ta oskab londiga ka igasuguseid trikke teha". Või midagi sinnakanti. Igatahes oli see väga vasakule. Vähemalt minu rikutud mõttemaailmas. :P Naljakas ikkagi.
Eile käisime Maritiga kinos ka. Mamma Miat vaatasime. Päris tore oli. Naljakas oli vaadata Pierce Brosnanit laulmas. Eriti naljakas oli vaadata teda laulmas sinises liibuvas kostüümis a la 70ndad. Marit ütles selle peale, et ta ei saa enam kunagi James Bondi vaadata ilma naerma puhkemata. Jaa, James Bond pole tõesti pärast seda enam endine :P Kõige parem idee oleks järgmisena teha James Bond: the Musical, kus kõik, kes kunagi Bondi mänginud, laulaksid ja tantsiksid (soovitatavalt siis eriti nilbetes kostümides). Pahad oleks ka ja esitaks oma numbreid jne. Sellest tuleks tohutu suur kassahitt ;)
Side lõpp.
pühapäev, 10. august 2008
Kanepiga tuttav
Ma olen tagasi. Rõõmselt elus. Seekordne laager oli meil Kanepis, kus inimesed olid majutatud kahte erinevasse kohta ja söömas ja pesemas käisime kolmandas ja trenni tegime neljandas kohas. Ühesõnaga oli palju edasi-tagasi marssimist. Õnneks on Kanepi võrdlemisi väike koht. Esimesel päeval oli meil igatahes üsnagi kole olla, sest vihma sadas terve päeva. Hommikul läks buss juba kell 7, niiet ma sain juba pool 6 üles tõusta (juhhuu). Igatahes kui ma hommikul ärkasin, siis sadas ja kui me lõpuks lõuna paiku Kanepisse jõudsime, siis sadas ikka veel. Meie õnneks tegime trenni siis sees. Pärast kui majutumiseks läks, siis Lee majutati teistest eraldi, Kanepi kultuurimajja, kus oli väga külm ja rõske ja kus oli meeliülendava aroomiga kuivkäimla. Ja öösel oli seal nii külm, et kohe oli külm. Ma panin öösel veel kampsuni selga, mul oli peal enda tekk, Ardo magamiskott ja ma pugesin Ardo kaissu, aga mitte miski ei aidanud, ikka oli külm. Ja järgmisel hommikul oli mu käsi kirjeldamatult valus.
Ma tegelt ei olegi rääkinud sellest, et mu käsi oli haige terve selle aja. Nimelt enne laagrit ärkaisn ühel hommikul üles ja vasak käsi oli mu poldi koha pealt nii valus, et kohe oli. See oli mingi väga konkreetne lihas, mis oli mingil viisil viga saanud ja sealt oli käsi paistes ja valus. Ja nii umbes nädal aega. Niiskus ja külm ilm ei teinud seda kindlasti paremaks. Nii ma olingi terve laagri aja käeinvaliid. Praeguseks on paistetus ja valu õnneks üle läinud.
Igatahes, teisel ja kolmandal päeval me tegime trenni, trenni ja trenni. Vahepeal sõime ja puhkasime ka natuke. Vallavanema tellitud hea ilm oli selleks ajaks ka kohale jõudnud, niiet proovid toimusid välitingimustes. Ardo kurvastuseks pandi meid mõlemaks lembekaks ette keskele tantsima. Üks neist ei ole ka mul suur lemmik, aga teine, Armutuli, mulle meeldib. Ja Hele andis mulle mingit möksi, millest oli mu käele isegi reaalset abi, aga mis oli väga tugeva lõhnaga ja mis tõmbas väheke herilasi ligi, keda seal oli tõeliselt palju. Mu haigele käele oli abi ka sellest, et me kolisime Ardoga sealt kultuurimajast ära noortekeskusesse teiste rühmade juurde. Magasime küll võõraste juures, aga vähemalt oli soe.
Neljapäeva õhtul oli meil peaproov-etendus Kanepi rahvale. Täitsa mitu inimest tuli kohale meie üllatuseks. Kõik läks üsna hästi, kuigi Dagmari mikrofon tõrkus vahepeal ja küünlad kustusid väga kähku ära.
Reedel sõitsime Tõrvasse, kus me tegime veel proovi (üllatus-üllatus) ja kus õhtul toimus etendus. Kõigepealt pidime regilaulu lauldes küünaldega läbi kiriku minema, kus toimus esimene kontsert, kus esinesid mõned soolopaarid. Kuna naised pidid küünalt hoidma vasakus käes, aga mina nii kaua ei jaksanud, siis ma vahetasin Mariliisiga kohad - tema hakkas ajutiselt Ardo naiseks ja mina olin Maarja mees. Nii me siis läksime ja laulsime (millega mul tulid meelde minu kunagised unenäod sellest, kuidas Maido Leest laulukoori tegi), siis me ootasime oma tunnikese kiriku taga. Aga meil oli lõbus, me tegime tutvust kabukatega ja üritasime panna Maidot meie nimesid ära arvama (mis tal eriti hästi välja ei tulnud nagu arvata oligi :P). Siis hakkasid juba vihmapilved kogunema ja isegi tibutas veidi. Kui meie etendus hakkas, siis igatahes ei sadanud enam. Väga pime oli küll, sest kell oli juba 11 läbi. Prožektorid paistsid täiega näkku ja nende taga oli täielik pimedus, ehk siis publikut polnud üldse näha. Seal lendasid mingid imelikud ööputukad ringi ja kui me seal ees keskel seisime ja ootasime oma korda, et esimese tantsuga ühineda, lendas mulle üks neist krae vahele. Väga kõdi oli ja ma pidin endaga tõeliselt võitlema, et mitte sellest välja teha. Muidu läbi kõik ilusti. Hoolimata minu esialgsest murest leidsin ma pimedas üles ka oma padja, lehviku ja ka musta pluusi. Esimese küünlatantsu ajal kustus mul üks küünal ära, aga selle ma sain vahepeal uuesti põlema panna ja teises tantsus jäid mõlemad põlema. Muidugi oli suur boonus see kui eelviimase tantsu ajal hakkas vihma sadama. Ja mitte niisama vihma, vaid ikka täiega padukat. Ja kõik said läbimärjaks, padjad said märjaks ja lõpuks polnud enam vahet, sest me olime ennast kuumaks tantsind ja vihm oli soe ja tegelikult oli jube vahva.
Koju jõudsin ma kella viieks. Bussis ma ka eriti magada ei saanud, sest Ardo ja Mihkel rääkisid minu kõrval füüsikast (pagana reaalkool ma ütlen...kuigi Mihkel pole reaalikas, on ta ikka sinnakanti). Aimps ajas mind hommikul peale kahteteist üles, sest ta läks Kirket ära tooma, sest me pidime eile Kirket hoidma, sest tema emme läks teatrisse. Ma ei olnud selles eriti aktiivne, sest mul oli nii uni. Ma suht lebotasin diivanil terve päeva ja sõin, sest mul oli miskipärast kõht väga tühi koguaeg. Nüüd ma lähen vist küll paksuks. Õnneks ei pea Ardo mind tõstma enne sügist, niiet mul on aega. :P
Nonii, sellega mu raport praegu lõppeb.
Tsaupakaa.
Ma tegelt ei olegi rääkinud sellest, et mu käsi oli haige terve selle aja. Nimelt enne laagrit ärkaisn ühel hommikul üles ja vasak käsi oli mu poldi koha pealt nii valus, et kohe oli. See oli mingi väga konkreetne lihas, mis oli mingil viisil viga saanud ja sealt oli käsi paistes ja valus. Ja nii umbes nädal aega. Niiskus ja külm ilm ei teinud seda kindlasti paremaks. Nii ma olingi terve laagri aja käeinvaliid. Praeguseks on paistetus ja valu õnneks üle läinud.
Igatahes, teisel ja kolmandal päeval me tegime trenni, trenni ja trenni. Vahepeal sõime ja puhkasime ka natuke. Vallavanema tellitud hea ilm oli selleks ajaks ka kohale jõudnud, niiet proovid toimusid välitingimustes. Ardo kurvastuseks pandi meid mõlemaks lembekaks ette keskele tantsima. Üks neist ei ole ka mul suur lemmik, aga teine, Armutuli, mulle meeldib. Ja Hele andis mulle mingit möksi, millest oli mu käele isegi reaalset abi, aga mis oli väga tugeva lõhnaga ja mis tõmbas väheke herilasi ligi, keda seal oli tõeliselt palju. Mu haigele käele oli abi ka sellest, et me kolisime Ardoga sealt kultuurimajast ära noortekeskusesse teiste rühmade juurde. Magasime küll võõraste juures, aga vähemalt oli soe.
Neljapäeva õhtul oli meil peaproov-etendus Kanepi rahvale. Täitsa mitu inimest tuli kohale meie üllatuseks. Kõik läks üsna hästi, kuigi Dagmari mikrofon tõrkus vahepeal ja küünlad kustusid väga kähku ära.
Reedel sõitsime Tõrvasse, kus me tegime veel proovi (üllatus-üllatus) ja kus õhtul toimus etendus. Kõigepealt pidime regilaulu lauldes küünaldega läbi kiriku minema, kus toimus esimene kontsert, kus esinesid mõned soolopaarid. Kuna naised pidid küünalt hoidma vasakus käes, aga mina nii kaua ei jaksanud, siis ma vahetasin Mariliisiga kohad - tema hakkas ajutiselt Ardo naiseks ja mina olin Maarja mees. Nii me siis läksime ja laulsime (millega mul tulid meelde minu kunagised unenäod sellest, kuidas Maido Leest laulukoori tegi), siis me ootasime oma tunnikese kiriku taga. Aga meil oli lõbus, me tegime tutvust kabukatega ja üritasime panna Maidot meie nimesid ära arvama (mis tal eriti hästi välja ei tulnud nagu arvata oligi :P). Siis hakkasid juba vihmapilved kogunema ja isegi tibutas veidi. Kui meie etendus hakkas, siis igatahes ei sadanud enam. Väga pime oli küll, sest kell oli juba 11 läbi. Prožektorid paistsid täiega näkku ja nende taga oli täielik pimedus, ehk siis publikut polnud üldse näha. Seal lendasid mingid imelikud ööputukad ringi ja kui me seal ees keskel seisime ja ootasime oma korda, et esimese tantsuga ühineda, lendas mulle üks neist krae vahele. Väga kõdi oli ja ma pidin endaga tõeliselt võitlema, et mitte sellest välja teha. Muidu läbi kõik ilusti. Hoolimata minu esialgsest murest leidsin ma pimedas üles ka oma padja, lehviku ja ka musta pluusi. Esimese küünlatantsu ajal kustus mul üks küünal ära, aga selle ma sain vahepeal uuesti põlema panna ja teises tantsus jäid mõlemad põlema. Muidugi oli suur boonus see kui eelviimase tantsu ajal hakkas vihma sadama. Ja mitte niisama vihma, vaid ikka täiega padukat. Ja kõik said läbimärjaks, padjad said märjaks ja lõpuks polnud enam vahet, sest me olime ennast kuumaks tantsind ja vihm oli soe ja tegelikult oli jube vahva.
Koju jõudsin ma kella viieks. Bussis ma ka eriti magada ei saanud, sest Ardo ja Mihkel rääkisid minu kõrval füüsikast (pagana reaalkool ma ütlen...kuigi Mihkel pole reaalikas, on ta ikka sinnakanti). Aimps ajas mind hommikul peale kahteteist üles, sest ta läks Kirket ära tooma, sest me pidime eile Kirket hoidma, sest tema emme läks teatrisse. Ma ei olnud selles eriti aktiivne, sest mul oli nii uni. Ma suht lebotasin diivanil terve päeva ja sõin, sest mul oli miskipärast kõht väga tühi koguaeg. Nüüd ma lähen vist küll paksuks. Õnneks ei pea Ardo mind tõstma enne sügist, niiet mul on aega. :P
Nonii, sellega mu raport praegu lõppeb.
Tsaupakaa.
neljapäev, 31. juuli 2008
Kaunis vikerkaar rannale laskub...
Heihopsti, ma olen tagasi. Elus ja terve. Või vähemalt peaaegu terve, sest päris tervena pole ilmselt laagrist võimalik tagasi tulla. Selg valutab, käelihased valutavad, minu põlenud õlgadelt tuleb nahka maha koos päevitusega. See mul häda ongi.
Aga äge laager oli igatahes. Me õppisime küll umbes ainult lembekaid, aga polnud hullu. Mul jäi vaid üle õnnelik olla, et ma tantsin Ardoga. Palju põnevaid tõsteid oli ka ja me saime peaaegu kõigiga üsna edukalt hakkama kuni Ardo ära väsis ja enam hästi ei jaksanud. Aga sellest polnud ka hullu. Tantsida oli ikkagi jube hea.
Üks tants oli padjatants, kus iga paar oli nagu ema ja isa ja laps (üks püünsi tsikkidest) tuli poole tantsu pealt juurde. Laul oli nunnu ja tants oli enam-vähem, aga minu ja Ardo laps oli väheke tumedama nahavärviga kui meie. Väike möödalaskmine. Minu poolt siis ilmselt :P :D
Igatahes need Püünsi omad olid üsna jubedad seal. Nad olid kõik umbes vanuses 13 või 14 ja puberteet oli täies hoos. Esimesel ööl nad lobisesid ja itsitasid veel kaua-kaua peale seda kui tüdrukute toas tuli kustund oli. Me ütlesime neile vähemalt 5 korda, et nad vait jääks ja magaks, aga kasu ei mingisugust. Teisel ööl ma õnneks pääsesin nende käest, sest ma lihtsalt kolisin poiste tuppa üle. Nimelt oli seal üks kohalik madrats, mis oli pehmem kui minu õhuke ja kuna keegi seda ei kasutanud, siis ma lihtsalt omastasin selle ja andsin enda oma Kadrile kasutada, kelle matt oli veel õhem. See madrats ei olnud küll väga lai, aga kaks inimest sai mahutada küll, lihtsalt ruumi polnud palju. Nii ma siis jagasin seda Ardoga, kelle enda matt oli peaaegu olematu. Ällile meeldis ka see madrats, sest see oli Ruthi ja Siimu oma kõrval. Nii ma siis magasin, Ardo soojendamas üht külge ja kutsu teist. Täitsa mõnus oli.
Rebaseid oli meil sel aastal ka üsna palju, tervelt 20. Jagasime nad kolme rühma ja ülesandeks oli teha tants antud loo järgi. Kõigile anti seekord ABBA lood ja tingimusteks oli see, et tantsus peab olema tõste ja tuleb kasutada etteantud rekvisiite (vastavalt saunalinasid, kruuse ja õhupalle). Kuna meesrebaseid oli meil ainult 2 - Ardo ja Mihkel- siis kolmandale rühmale anti kasutuseks Ott. Täna hommikul kell 4 aeti kõik üles ja siis läks tantsude esitamiseks. Peale seda läksime mere äärde päikesetõusu vaatama ja tegime lõket ja mõni julgem rebane käis isegi ujumas. Ardo küll ei tahtnud minna, aga Ott ja Marti praktiliselt viskasid ta vette, niiet tal ei jäänud muud üle :P Pärast nad tegid veel maastikumängu ja traditsioonilist viinamarja-jahu mängu. Tõotuse lausumisel lõikas Ott väga julgelt kõigi juukseid, niiet plakatile jäid mõned päris pikad kiharad ja Ardo tukk.
Kuna äratus oli nii vara, siis ma tegelikult ei saanudki üldse magada öösel, sest und ei tulnud ja siis oli juba kell pool 3 ja siis ma mõtlesin, et pole erilist mõtet pooleteiseks tunniks magama jääda ja pikutasin suht niisama seal. Peale retsimist ei olnud isegi erilist und ja me hakkasime Ardo ja Marti ja Arvoga ühte lauamängu mängima, aga poole pealt tuli ikka selline unekas peale, et silmad ka ei seisnud enam lahti. Siis me Ardoga loobusime ja läksime pikutama umbes pool tundi enne hommikusööki. Magada ikkagi ei saanud, aga pikutada oli ka hea. Jah, hea soe pikutada :P Pärast bussis sai ka natuke magada, aga Ardo läks juba Sõmerus maha ja siis ei olnud enam nii mugav ja päike täiega paistis peale ka. Ja kuna ma olin nii väsinud, siis nüüd õhtul juhtuski nii, et läksin peale seitset telekat vaatama ja jõudsin paar minutit varem, mõtlesin, et panen korra silma kinni enne kui hakkab. Kui ma nad uuesti lahti tegin, oli kell üheksa läbi ja aktuaalne kaamera käis juba.
Vot nii. Sellised on minu laagriheietused praegu. Ega need ei olnud mingi oluline informatsioon, aga see on lihtsalt heaks meelespidamise võimaluseks mulle, sest mina ju ikka unustan.
Head ööd :)
Aga äge laager oli igatahes. Me õppisime küll umbes ainult lembekaid, aga polnud hullu. Mul jäi vaid üle õnnelik olla, et ma tantsin Ardoga. Palju põnevaid tõsteid oli ka ja me saime peaaegu kõigiga üsna edukalt hakkama kuni Ardo ära väsis ja enam hästi ei jaksanud. Aga sellest polnud ka hullu. Tantsida oli ikkagi jube hea.
Üks tants oli padjatants, kus iga paar oli nagu ema ja isa ja laps (üks püünsi tsikkidest) tuli poole tantsu pealt juurde. Laul oli nunnu ja tants oli enam-vähem, aga minu ja Ardo laps oli väheke tumedama nahavärviga kui meie. Väike möödalaskmine. Minu poolt siis ilmselt :P :D
Igatahes need Püünsi omad olid üsna jubedad seal. Nad olid kõik umbes vanuses 13 või 14 ja puberteet oli täies hoos. Esimesel ööl nad lobisesid ja itsitasid veel kaua-kaua peale seda kui tüdrukute toas tuli kustund oli. Me ütlesime neile vähemalt 5 korda, et nad vait jääks ja magaks, aga kasu ei mingisugust. Teisel ööl ma õnneks pääsesin nende käest, sest ma lihtsalt kolisin poiste tuppa üle. Nimelt oli seal üks kohalik madrats, mis oli pehmem kui minu õhuke ja kuna keegi seda ei kasutanud, siis ma lihtsalt omastasin selle ja andsin enda oma Kadrile kasutada, kelle matt oli veel õhem. See madrats ei olnud küll väga lai, aga kaks inimest sai mahutada küll, lihtsalt ruumi polnud palju. Nii ma siis jagasin seda Ardoga, kelle enda matt oli peaaegu olematu. Ällile meeldis ka see madrats, sest see oli Ruthi ja Siimu oma kõrval. Nii ma siis magasin, Ardo soojendamas üht külge ja kutsu teist. Täitsa mõnus oli.
Rebaseid oli meil sel aastal ka üsna palju, tervelt 20. Jagasime nad kolme rühma ja ülesandeks oli teha tants antud loo järgi. Kõigile anti seekord ABBA lood ja tingimusteks oli see, et tantsus peab olema tõste ja tuleb kasutada etteantud rekvisiite (vastavalt saunalinasid, kruuse ja õhupalle). Kuna meesrebaseid oli meil ainult 2 - Ardo ja Mihkel- siis kolmandale rühmale anti kasutuseks Ott. Täna hommikul kell 4 aeti kõik üles ja siis läks tantsude esitamiseks. Peale seda läksime mere äärde päikesetõusu vaatama ja tegime lõket ja mõni julgem rebane käis isegi ujumas. Ardo küll ei tahtnud minna, aga Ott ja Marti praktiliselt viskasid ta vette, niiet tal ei jäänud muud üle :P Pärast nad tegid veel maastikumängu ja traditsioonilist viinamarja-jahu mängu. Tõotuse lausumisel lõikas Ott väga julgelt kõigi juukseid, niiet plakatile jäid mõned päris pikad kiharad ja Ardo tukk.
Kuna äratus oli nii vara, siis ma tegelikult ei saanudki üldse magada öösel, sest und ei tulnud ja siis oli juba kell pool 3 ja siis ma mõtlesin, et pole erilist mõtet pooleteiseks tunniks magama jääda ja pikutasin suht niisama seal. Peale retsimist ei olnud isegi erilist und ja me hakkasime Ardo ja Marti ja Arvoga ühte lauamängu mängima, aga poole pealt tuli ikka selline unekas peale, et silmad ka ei seisnud enam lahti. Siis me Ardoga loobusime ja läksime pikutama umbes pool tundi enne hommikusööki. Magada ikkagi ei saanud, aga pikutada oli ka hea. Jah, hea soe pikutada :P Pärast bussis sai ka natuke magada, aga Ardo läks juba Sõmerus maha ja siis ei olnud enam nii mugav ja päike täiega paistis peale ka. Ja kuna ma olin nii väsinud, siis nüüd õhtul juhtuski nii, et läksin peale seitset telekat vaatama ja jõudsin paar minutit varem, mõtlesin, et panen korra silma kinni enne kui hakkab. Kui ma nad uuesti lahti tegin, oli kell üheksa läbi ja aktuaalne kaamera käis juba.
Vot nii. Sellised on minu laagriheietused praegu. Ega need ei olnud mingi oluline informatsioon, aga see on lihtsalt heaks meelespidamise võimaluseks mulle, sest mina ju ikka unustan.
Head ööd :)
reede, 25. juuli 2008
Vahepealsetest arengutest
Ma vahelduseks kirjutan siia, et tõestada, et ma olen endiselt elus ja ilus ja muidu vahva.
Mis ma vahepeal tegin?
Igasuguseid asju.
Käisin Hiiumaal. Kirke oli ka kaasas. Nägime lambaid, aga lambast pilti ei teinud. Igati vahva oli, hoolimata sellest, et vihma sadas.
Siis käisin Kadrinas. Värvisin aiatoolid ja värava kollaseks. Need on nüüd väga ilusad.
Siis käisin esinemas. Vägaväga palav oli. Rahvariided ja palav päev lihtsalt ei lähe kokku. Me sulasime ja kõrbesime. Martile hakkas päike pähe ja ta põrkas minuga Ivvos kokku ja ajas mujalgi sassi. Ja õhtul sain ma meeliülendava peavalu suurest päikesest.
Siis tuli Ardo linna ja täna käisime rannas. Ruth ja Siim olid ka. Päike paistis ja vesi oli soe ja igati mõnna. Väga naljakas oli ka. Poisid olid eriti nilbed ja väga vasakule. Lõpuks hakkas isegi Siimul rõve (siis kui jutt läks vanglas punktide panemisele jms). Ja pärast Siim ja Ardo kaklesid, kes saab mulle jäätist välja teha. Ardo võitis :P
Nüüd ma lähen siis Aserisse laagrisse rõõmsa vanainimese hüpakuga. Kui ma tagasi tulen, siis ma ilmselt enam hüpata ei jõua, aga sest pole lugu, sest trenni polegi ammu saanud teha.
Tsaupakaa
Mis ma vahepeal tegin?
Igasuguseid asju.
Käisin Hiiumaal. Kirke oli ka kaasas. Nägime lambaid, aga lambast pilti ei teinud. Igati vahva oli, hoolimata sellest, et vihma sadas.
Siis käisin Kadrinas. Värvisin aiatoolid ja värava kollaseks. Need on nüüd väga ilusad.
Siis käisin esinemas. Vägaväga palav oli. Rahvariided ja palav päev lihtsalt ei lähe kokku. Me sulasime ja kõrbesime. Martile hakkas päike pähe ja ta põrkas minuga Ivvos kokku ja ajas mujalgi sassi. Ja õhtul sain ma meeliülendava peavalu suurest päikesest.
Siis tuli Ardo linna ja täna käisime rannas. Ruth ja Siim olid ka. Päike paistis ja vesi oli soe ja igati mõnna. Väga naljakas oli ka. Poisid olid eriti nilbed ja väga vasakule. Lõpuks hakkas isegi Siimul rõve (siis kui jutt läks vanglas punktide panemisele jms). Ja pärast Siim ja Ardo kaklesid, kes saab mulle jäätist välja teha. Ardo võitis :P
Nüüd ma lähen siis Aserisse laagrisse rõõmsa vanainimese hüpakuga. Kui ma tagasi tulen, siis ma ilmselt enam hüpata ei jõua, aga sest pole lugu, sest trenni polegi ammu saanud teha.
Tsaupakaa
teisipäev, 8. juuli 2008
Just another brick in the wall
Siin ma siis olen. Tööinimene vabal ajal. Kristel tõi täna Pride and Prejudice'i sarja, siis vaatsin seda. Üks osa sai läbi, nüüd hakkan teist vaatama. Panen öösärgi selga, ronin voodisse, võtan kaasa tassi kakaod ja läpaka ja vaatan enne magamaminekut teise osa ka ära. Mõnna.
Ainult kaks päeva veel vaja töötada, siis saab vastuvõtt läbi.
Pühapäeval oli meil Maardus esinemine. Väga palju venelasi, korraldaja oli mingi imelik hõperaktiivne õiendajakalduvustega paks tädi, kes eesti keelt eriti ei kõnelnud. Aga meil oli Oleg ja kui me tahtsime midagi tädi käest teada, siis me saatsime tema tulle, kui nii võib öelda :P Ma pidin Olegiga tantsima ka. Jälgi. See on üldse viimane tants, mida ma temaga tantsida tahaks. Peale kõige muu ta tantsib seda kuidagi hoopis teistmoodi kui Ardo. Ma oleks proovis äärepealt pikali kukkunud, sest tema ei toetand mind selles keerutamise kohas, kus Ardo toetab. Ta oli üleüldse selline...lõtv...või ma ei tea, kuidas seda nimetada. Igatahes teistmoodi ja mitte hästi teistmoodi, vaid kehvasti. Aga hakkama pidi saama ja saigi.
Täna käisime Teele ja Kristeli ja Maritiga välja söömas. Teelet ja Maritit polnd ammu näinud. Marit oli vahepeal Tartus nekrofiilide koosolekul ja Teele käis Vasknas Pungast sebimas. Okei, nii päris ei olnud. Marit oli Tartus lihtsalt mingite imelike bioloogiapoistega, kellel laibad olid põhiteemaks ja Teele on lihtsalt Pungasega üsna sõbraks saanud ja väidab, et Kaisa hoopis sebis teda. Väidetavalt. Igaühel oma salaelu.
Eile tõmbasin endale Pink Floydi ühe albumi ja kuulan nüüd. Päris huvitav on. Teistmoodi kui see muusika, mida ma tavaliselt kuulan. Vaheldus.
On suvi. Aga kus on termoneutraalne tsoon? Vahepeal justkui oli päeva või paar, aga lahkus siis taas :(
Tahan.
Ainult kaks päeva veel vaja töötada, siis saab vastuvõtt läbi.
Pühapäeval oli meil Maardus esinemine. Väga palju venelasi, korraldaja oli mingi imelik hõperaktiivne õiendajakalduvustega paks tädi, kes eesti keelt eriti ei kõnelnud. Aga meil oli Oleg ja kui me tahtsime midagi tädi käest teada, siis me saatsime tema tulle, kui nii võib öelda :P Ma pidin Olegiga tantsima ka. Jälgi. See on üldse viimane tants, mida ma temaga tantsida tahaks. Peale kõige muu ta tantsib seda kuidagi hoopis teistmoodi kui Ardo. Ma oleks proovis äärepealt pikali kukkunud, sest tema ei toetand mind selles keerutamise kohas, kus Ardo toetab. Ta oli üleüldse selline...lõtv...või ma ei tea, kuidas seda nimetada. Igatahes teistmoodi ja mitte hästi teistmoodi, vaid kehvasti. Aga hakkama pidi saama ja saigi.
Täna käisime Teele ja Kristeli ja Maritiga välja söömas. Teelet ja Maritit polnd ammu näinud. Marit oli vahepeal Tartus nekrofiilide koosolekul ja Teele käis Vasknas Pungast sebimas. Okei, nii päris ei olnud. Marit oli Tartus lihtsalt mingite imelike bioloogiapoistega, kellel laibad olid põhiteemaks ja Teele on lihtsalt Pungasega üsna sõbraks saanud ja väidab, et Kaisa hoopis sebis teda. Väidetavalt. Igaühel oma salaelu.
Eile tõmbasin endale Pink Floydi ühe albumi ja kuulan nüüd. Päris huvitav on. Teistmoodi kui see muusika, mida ma tavaliselt kuulan. Vaheldus.
On suvi. Aga kus on termoneutraalne tsoon? Vahepeal justkui oli päeva või paar, aga lahkus siis taas :(
Tahan.
neljapäev, 3. juuli 2008
See on minu postitus nr 100
See nädal oli hea :)
Aga nüüd ei jää muud üle kui oodata Aseri laagrit, mis on "kõigest" kolme nädala pärast...
Oeh. Elu on küll väga ilus, aga raske ka vahetevahel.
---
Samal ajal kui Ussu rääkis Emalaevaga, helistas Jüri Kasahstanist ja ütles, et ta tuleb peagi. Ja kui ta lõpuks tuleb, siis on õhtu otsa ainult muusika ja friikartulid. Ketšupiga ;)
Aga nüüd ei jää muud üle kui oodata Aseri laagrit, mis on "kõigest" kolme nädala pärast...
Oeh. Elu on küll väga ilus, aga raske ka vahetevahel.
---
Samal ajal kui Ussu rääkis Emalaevaga, helistas Jüri Kasahstanist ja ütles, et ta tuleb peagi. Ja kui ta lõpuks tuleb, siis on õhtu otsa ainult muusika ja friikartulid. Ketšupiga ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)