neljapäev, 31. juuli 2008

Kaunis vikerkaar rannale laskub...

Heihopsti, ma olen tagasi. Elus ja terve. Või vähemalt peaaegu terve, sest päris tervena pole ilmselt laagrist võimalik tagasi tulla. Selg valutab, käelihased valutavad, minu põlenud õlgadelt tuleb nahka maha koos päevitusega. See mul häda ongi.

Aga äge laager oli igatahes. Me õppisime küll umbes ainult lembekaid, aga polnud hullu. Mul jäi vaid üle õnnelik olla, et ma tantsin Ardoga. Palju põnevaid tõsteid oli ka ja me saime peaaegu kõigiga üsna edukalt hakkama kuni Ardo ära väsis ja enam hästi ei jaksanud. Aga sellest polnud ka hullu. Tantsida oli ikkagi jube hea.

Üks tants oli padjatants, kus iga paar oli nagu ema ja isa ja laps (üks püünsi tsikkidest) tuli poole tantsu pealt juurde. Laul oli nunnu ja tants oli enam-vähem, aga minu ja Ardo laps oli väheke tumedama nahavärviga kui meie. Väike möödalaskmine. Minu poolt siis ilmselt :P :D

Igatahes need Püünsi omad olid üsna jubedad seal. Nad olid kõik umbes vanuses 13 või 14 ja puberteet oli täies hoos. Esimesel ööl nad lobisesid ja itsitasid veel kaua-kaua peale seda kui tüdrukute toas tuli kustund oli. Me ütlesime neile vähemalt 5 korda, et nad vait jääks ja magaks, aga kasu ei mingisugust. Teisel ööl ma õnneks pääsesin nende käest, sest ma lihtsalt kolisin poiste tuppa üle. Nimelt oli seal üks kohalik madrats, mis oli pehmem kui minu õhuke ja kuna keegi seda ei kasutanud, siis ma lihtsalt omastasin selle ja andsin enda oma Kadrile kasutada, kelle matt oli veel õhem. See madrats ei olnud küll väga lai, aga kaks inimest sai mahutada küll, lihtsalt ruumi polnud palju. Nii ma siis jagasin seda Ardoga, kelle enda matt oli peaaegu olematu. Ällile meeldis ka see madrats, sest see oli Ruthi ja Siimu oma kõrval. Nii ma siis magasin, Ardo soojendamas üht külge ja kutsu teist. Täitsa mõnus oli.

Rebaseid oli meil sel aastal ka üsna palju, tervelt 20. Jagasime nad kolme rühma ja ülesandeks oli teha tants antud loo järgi. Kõigile anti seekord ABBA lood ja tingimusteks oli see, et tantsus peab olema tõste ja tuleb kasutada etteantud rekvisiite (vastavalt saunalinasid, kruuse ja õhupalle). Kuna meesrebaseid oli meil ainult 2 - Ardo ja Mihkel- siis kolmandale rühmale anti kasutuseks Ott. Täna hommikul kell 4 aeti kõik üles ja siis läks tantsude esitamiseks. Peale seda läksime mere äärde päikesetõusu vaatama ja tegime lõket ja mõni julgem rebane käis isegi ujumas. Ardo küll ei tahtnud minna, aga Ott ja Marti praktiliselt viskasid ta vette, niiet tal ei jäänud muud üle :P Pärast nad tegid veel maastikumängu ja traditsioonilist viinamarja-jahu mängu. Tõotuse lausumisel lõikas Ott väga julgelt kõigi juukseid, niiet plakatile jäid mõned päris pikad kiharad ja Ardo tukk.

Kuna äratus oli nii vara, siis ma tegelikult ei saanudki üldse magada öösel, sest und ei tulnud ja siis oli juba kell pool 3 ja siis ma mõtlesin, et pole erilist mõtet pooleteiseks tunniks magama jääda ja pikutasin suht niisama seal. Peale retsimist ei olnud isegi erilist und ja me hakkasime Ardo ja Marti ja Arvoga ühte lauamängu mängima, aga poole pealt tuli ikka selline unekas peale, et silmad ka ei seisnud enam lahti. Siis me Ardoga loobusime ja läksime pikutama umbes pool tundi enne hommikusööki. Magada ikkagi ei saanud, aga pikutada oli ka hea. Jah, hea soe pikutada :P Pärast bussis sai ka natuke magada, aga Ardo läks juba Sõmerus maha ja siis ei olnud enam nii mugav ja päike täiega paistis peale ka. Ja kuna ma olin nii väsinud, siis nüüd õhtul juhtuski nii, et läksin peale seitset telekat vaatama ja jõudsin paar minutit varem, mõtlesin, et panen korra silma kinni enne kui hakkab. Kui ma nad uuesti lahti tegin, oli kell üheksa läbi ja aktuaalne kaamera käis juba.

Vot nii. Sellised on minu laagriheietused praegu. Ega need ei olnud mingi oluline informatsioon, aga see on lihtsalt heaks meelespidamise võimaluseks mulle, sest mina ju ikka unustan.

Head ööd :)

reede, 25. juuli 2008

Vahepealsetest arengutest

Ma vahelduseks kirjutan siia, et tõestada, et ma olen endiselt elus ja ilus ja muidu vahva.
Mis ma vahepeal tegin?
Igasuguseid asju.
Käisin Hiiumaal. Kirke oli ka kaasas. Nägime lambaid, aga lambast pilti ei teinud. Igati vahva oli, hoolimata sellest, et vihma sadas.
Siis käisin Kadrinas. Värvisin aiatoolid ja värava kollaseks. Need on nüüd väga ilusad.
Siis käisin esinemas. Vägaväga palav oli. Rahvariided ja palav päev lihtsalt ei lähe kokku. Me sulasime ja kõrbesime. Martile hakkas päike pähe ja ta põrkas minuga Ivvos kokku ja ajas mujalgi sassi. Ja õhtul sain ma meeliülendava peavalu suurest päikesest.
Siis tuli Ardo linna ja täna käisime rannas. Ruth ja Siim olid ka. Päike paistis ja vesi oli soe ja igati mõnna. Väga naljakas oli ka. Poisid olid eriti nilbed ja väga vasakule. Lõpuks hakkas isegi Siimul rõve (siis kui jutt läks vanglas punktide panemisele jms). Ja pärast Siim ja Ardo kaklesid, kes saab mulle jäätist välja teha. Ardo võitis :P

Nüüd ma lähen siis Aserisse laagrisse rõõmsa vanainimese hüpakuga. Kui ma tagasi tulen, siis ma ilmselt enam hüpata ei jõua, aga sest pole lugu, sest trenni polegi ammu saanud teha.

Tsaupakaa

teisipäev, 8. juuli 2008

Just another brick in the wall

Siin ma siis olen. Tööinimene vabal ajal. Kristel tõi täna Pride and Prejudice'i sarja, siis vaatsin seda. Üks osa sai läbi, nüüd hakkan teist vaatama. Panen öösärgi selga, ronin voodisse, võtan kaasa tassi kakaod ja läpaka ja vaatan enne magamaminekut teise osa ka ära. Mõnna.
Ainult kaks päeva veel vaja töötada, siis saab vastuvõtt läbi.

Pühapäeval oli meil Maardus esinemine. Väga palju venelasi, korraldaja oli mingi imelik hõperaktiivne õiendajakalduvustega paks tädi, kes eesti keelt eriti ei kõnelnud. Aga meil oli Oleg ja kui me tahtsime midagi tädi käest teada, siis me saatsime tema tulle, kui nii võib öelda :P Ma pidin Olegiga tantsima ka. Jälgi. See on üldse viimane tants, mida ma temaga tantsida tahaks. Peale kõige muu ta tantsib seda kuidagi hoopis teistmoodi kui Ardo. Ma oleks proovis äärepealt pikali kukkunud, sest tema ei toetand mind selles keerutamise kohas, kus Ardo toetab. Ta oli üleüldse selline...lõtv...või ma ei tea, kuidas seda nimetada. Igatahes teistmoodi ja mitte hästi teistmoodi, vaid kehvasti. Aga hakkama pidi saama ja saigi.

Täna käisime Teele ja Kristeli ja Maritiga välja söömas. Teelet ja Maritit polnd ammu näinud. Marit oli vahepeal Tartus nekrofiilide koosolekul ja Teele käis Vasknas Pungast sebimas. Okei, nii päris ei olnud. Marit oli Tartus lihtsalt mingite imelike bioloogiapoistega, kellel laibad olid põhiteemaks ja Teele on lihtsalt Pungasega üsna sõbraks saanud ja väidab, et Kaisa hoopis sebis teda. Väidetavalt. Igaühel oma salaelu.

Eile tõmbasin endale Pink Floydi ühe albumi ja kuulan nüüd. Päris huvitav on. Teistmoodi kui see muusika, mida ma tavaliselt kuulan. Vaheldus.


On suvi. Aga kus on termoneutraalne tsoon? Vahepeal justkui oli päeva või paar, aga lahkus siis taas :(

Tahan.

neljapäev, 3. juuli 2008

See on minu postitus nr 100

See nädal oli hea :)

Aga nüüd ei jää muud üle kui oodata Aseri laagrit, mis on "kõigest" kolme nädala pärast...
Oeh. Elu on küll väga ilus, aga raske ka vahetevahel.

---

Samal ajal kui Ussu rääkis Emalaevaga, helistas Jüri Kasahstanist ja ütles, et ta tuleb peagi. Ja kui ta lõpuks tuleb, siis on õhtu otsa ainult muusika ja friikartulid. Ketšupiga ;)

esmaspäev, 30. juuni 2008

Unematiga nad koos seal viina jõid ja peale hapukurgi ära sõid

Maailm on ikka üks ilus koht. Praegu peamiselt sellepärast, et Hispaania võitis ja Ardo on ka vahelduseks pealinna eksinud. Need kaks asja käisid eile suurepäraselt käsikäes, niiet oli tore. Peale Ardo osales meie jalgpalliõhtul veel Mariliis, Siim ja Ruth. Kaks viimast saabusid minu juurde kahe pannitäie pitsaga ja mina olin veel pirukaid ka küpsetanud, niiet kõht sai väga väga täis.
Mina ja Ruth olime Hispaania poolt, Mariliis oli sakslaste poolt ja Siim ütles, et ta on kaotajate poolt, kuid muutis selle hiljem ära, sest Mariliis oli vähemuses. Halb õnn sakslastele või mis. Ardo oli üleüldiselt kõigi vastu :P
Aga noh, õhtu veel jalgpalliga ei lõppenud ja me istusime umbes poole neljani üleval või nii. Igatahes hakkas väljas valgeks minema kui me lõpuks magama läksime ja kõige toredam oli see, et mina pidin hommikul tööle ka minema. Tänane tööpäev ei olnud eriti hea. Väga nüri tunne oli ikka. Ühesõnaga ma tegutsesin üsna minimaalse pingutusega. Homme jälle. Õnneks saab täna (enam-vähem) kaua magada.

Aga mis ma ikka lobisen. Täidan siis Teele poolt minu peale saadetud rasket missiooni ja vastan viiele küsimusele.

1. Mida tegid kümne aasta eest?
Jaa, nagu ma mäletaksin. Olin väike, ma arvan. Kuna siis oli ka suvavaheaeg, siis ma suure tõenäosusega olin maal vanaema juures, ronisin õunapuudel, sõin esimesi maasikaid, jooksin ja mängisin teiste lastega. Idülliline või mis.

2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?
1. Tuua koolist lõpupildid ära
2. Tööl käia ja igasuguste imelike inimeste avaldusi sisse toksida
3. Taaskäivitada oma luuletuste kirjutamise mootor
4. Lõpetada põdemine selle pärast kui nõmedad inimesed sügisel minuga samale erialale õppima tulevad
5. Magama minna (vähemalt praegusel hetkel)
[Tegelikult oli tõeliselt raske viit asja välja mõelda, praegu nii lebo aeg lihtsalt. Suvi ju :D]

3. Lemmiksnäkid?
Värkse kurk minu puhul. Raudselt. Hapukurk on ka hea, aga mitte igasugune. Selle suhtes ma olen veidike valiv. Teele lemmik hapukurk on näiteks minu kõige vähem lemmikum hapukurk.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?
Läheks vaataks maailma. Kõigepealt Chichen Itzasse ja siis Keeniasse. Ja ostaksin endale ilusa korteri või maja, kindlasti suurte akendega ja sinna sisse teeks ühe mõnusa lugemistoa, kus oleks pehme tugitool ja seinad on täis raamatukappe. Ja sinna sisse ostaks raamatuid. Palju raamatuid. Kõik, mida ma eales tahtnud olen. Oi kui mõnus see oleks. Ja siis ma investeeriks tulevikku ka, paremate mõtete tarbeks. Ja selle tarbeks, et 70aastastena saaksime Mariti ja Siimuga soojale maale sõita.

5. Kohad, kus oled elanud?
1. Jakobsoni tänaval Tallinna kesklinnas [kuni 3. eluaastani (peaaegu)]
2. Akadeemia teel (Tallinn ikka), kõigepealt ühetoalises korteris... (umbes 12. eluaastani)
3....ja siis kõrvalkorteris, kahetoalises tänase päevani välja

Nonii. Ma siis annaks teatepulga edasi näiteks...Susale ja Mariale. Rohkem kellelegi pole nagu anda. Mis teha kui on nii vähe blogisõpru.

Nüüd ma lähen magama. Mul on nii uni ja voodi on nii pehme ja padi on nii hea ja mind ootavad värvilised unenäod. Mariliis teab küll, mida me unes nägema pidime ;)

Head ööd siis.

neljapäev, 26. juuni 2008

Kes ei tööta, see ei söö

Jalgpallikatastroof on ära hoitud. Isegi kui täna peaks Venemaa võitma (mida ma loodan, et ei juhtu, ptüiptüiptüi), siis on finaalis vähemalt kellelegi pöialt hoida.

Täna olin ma esimest päeva tööl. Üsna jube oli. Terve päeva oli palju rahvast, nagu arvata oligi. Ja nad KÕIK (okei, mitte päris, aga suurem osa) olid venelased. Nii ma siis purssisin terve päeva vene keelt rääkida. See ei olnud eriti lõbus, sest mul veidike puudus erialane vajalik sõnavara. Targovõi tagavor siin ei aidanud. Õnneks tuli mul umbes tunni aja jooksul meelde, kuidas on ühiselamu ja mõnega sain päris jutu peale, aga ikkagi oli kole. Ja MIKS nad sinna üleüldse tulevad sellest mina aru saa, sest internetis on võimalik avaldus nii ära täita, et pole vajagi oma nägu vastvõtus näidata. Rist ja viletsus nendega, ausõna.

Enda avalduse täitsin ka ära. Kinnitasin vastuvõtutöötajana ära ka kohe. Uhke tunne oli :P Oma mõndadel vabadel hetkedel jälgisin, kes minuga samale erialale kandideerivad. Igast imelikke oli, aga kellelgi polnud eksamitulemused nii head kui mul. (Jah, ennast kiitmast me ei väsi) :D Aga noh, see oli alles esimese päeva seisuga, küll tuleb sinna veel igasuguseid, heade ja halvemate tulemustega.

Aga järgmisel nädalal tuleb Ardo linna. Siis ma olen jälle häppi :)

teisipäev, 24. juuni 2008

Hommik saabus üleöö

Oi, ma pole siia nii ammu kirjutanud ja vahepeal on nii palju juhtunud.

Esiteks käisime me klassiga Leedus lõpureisil. See oli üsna vahva, ainult giid oli vastik. Ta rääkis lihtsalt liiga palju ja just siis kui meie bussis magada tahtsime. Vahepeal ta nagu natuke sai aru, et ta peaks vait olema, aga see väljendus vaid selles, et ta ütles: "Okei, te olete väsinud, puhake siis natuke" ja viie minuti pärast hakkas ta jälle pihta: "Nonii, nüüd te olete puhanud...". Veel ajas ta vasaku ja parema poole sassi aeg-ajalt ja tema sõnavara oli ka üsna põnev. Näiteks läksid ühed tänavad risti paralleelselt, Leedus olid käinud ristisõitjad ja meie käisime igal pool mitte jalgsi, vaid jalgadega.
Aga muidu oli iseenesest vahva. Õhtuti käisime me väljas ja vaatasime jalgpalli, sest ainult esimeses hotellis oli telekas. Me olime Vilniuses laupäeval ja Kaunases pühapäeval, kuid mõlemad linnad olid õhtul justkui väljasurnud. Nii vähe inimesi oli lihtsalt. Kaunases oli eriti raske leida mingit kohta, kus jalgpalli saaks vaadata. Müstiline lihtsalt. Aga pidu oli ikka igal õhtul. Ja viimasel päeval, kui me bussiga koju sõitsime, siis hakkasid mata, füsa ja kirjandi tulemused tulema. Tõeline närvide mäng.

Mul läks õnneks väga hästi eksamitel.
Mata ja bioloogia - 91
Kirjand - 95
Inka - 96
Mariti tulemused olid muidugi üle mõistuse, aga seda oligi arvata :P

Siis tuli juba lõpuaktus ja lõpupidu. Need olid ka toredad ja jälle sai vähe magada. Hommikul käisime päikesetõusu vaatamas. Kontskingadega on ikka uskumatult hea nii pikka maad kõndida, eriti kui oled kogu õhtu tantsinud ka. Teel sinna püüdsime Teelega laulmisega tähelepanu kõrvale juhtida. Tagasi ma tulin juba suht hambad ristis ja mõtlesin, et ma pean nende samade jalgadega veel sama päeva õhtul tantsima minema.

Peole järgnes liiga lühike uni, sest ema hakkas hommikul (või noh, tema jaoks oli juba lõuna käes) koristama. Ja ma ärkasin selle peale üles. Ja siis mulle helistati ka ja siis ma ei jäänudki enam magama. Õnneks läks esinemine üsna hästi. Natuke sassi läks küll mõni koht, aga mitte märgatavalt. Esinemine ise oli Jüriöö pargis võidutule süütamise puhul. Me saime Susi hotellis üle tee riideid vahetada ja sealt me saime ka enne esinemist friikaid, mis andsid endast vöö all küll pisut tunda, ja pärast oli sinna toodud šampust, siidrit ja õlut ja kommi. On ikka hea, kui esinejate eest hoolitsetakse :P
Jalgapalliga oli see õhtu selline lugu, et enne kui me esinema läksime, siis me hotelli fuajees vaatasime ja seis oli 0-0, tulime tagasi, ikka 0-0; vahetasime riided ära ja hakkasime koju minema, seis sama; kui ma koju jõudsin, oli ikka 0-0. Niiet nagu ei jäänud millestki ilma, sain isegi penalteid näha. Ja itaallased kaotasid, mis on asja juures kõige parem :D

Aga järgmisel päeval oli ka esinemine. Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja nägin, et padukat sajab, siis ma olin kindel, et on jaanipäev. Kella üheks läksime juba proovi ja tantsisime mingi 4 tundi. Siis oli kõht tühi, käisime macis ja sõime burksi. Ebatervislik küll, aga kõige kiirem :P Sest seitsmeks tuli onu juba järele meile ja viis meid Maardusse. Õnneks jäi vihm just meie esinemise ajaks järgi ja isegi päike tuli välja. Aga see plats, kus me tantsima pidime, oli küll paras heinamaa. Rohi oli küll niidetud, kuid jäetud sinnasamasse maha. Pastelde säästmiseks saime seekord loa tantsida tossudes. Ei olnud üldse hea, sest plats oli ikka jube. Peale esimest tantsu olin ma juba väga läbi, sest jalgade heinast läbivedamine nõudis parajalt energiat. Aga polnud midagi, tantsisime lõpuni. Siis sõitsime Lasnamäele, kus olime eelmine aastagi esinenud ja kus juhtus legendaarne intsident minu seelikuga. Seekord võttis teatepulga üle Laura, sest Lansamäel lihtsalt peab midagi juhtuma. Tema õnnetus seisnes selles, et ta käis tantsuplatsile mutta käpuli maha keset tantsu. sest see plats oli tõeline mudamülgas ja väga väga libe. Mul endal oli ka päris kõhe, sest jalad olid kerged alt kaduma. Ruthi ja Laura valged jalanõud pärast enam nii valged polnud :P
Peale esinemisi sõitsime me jaanipäeva pidama Killu juurde Sakusse. Oli ka lõbus. Taavi jäi juba kusagil kahe ajal diivanile magama ja ei ärganudki enne kui ma ära läksin. Me Ruthi ja Lauraga pidasime vastu hommikuni, sest kella viie ajal me mõtlesime, et võiks esimese marsa peale minna ja kaheks tunniks pole küll mõtet magama heita. Siis me vaatsime telekast ühte väga sisutihedat ja sügavamõttelist filmi, kus peategelane oli terve filmi ühe näoilmega ja ütles ühtekokku umbes 7 lauset, kusjuures 5 neist ühes vestluses. Tõeline põnevus. Põhimõtteliselt olime me nii kaua üleval, et nägime ka hommikuste multikate algust. Lõpuks oli vägaväga uni ja küsimus "Mis nädalapäev täna on?" tundus väga keeruline.

Ja täna ma magasin. Magasin kella viieni välja, mil ema vaatas ukse vahelt sisse ja küsis, kas ma üles ei tõusegi, sest õhtu on käes juba. Ma nägin parajasti und makaronidest, kuid tõusin siiski ja läksin sööma. Sisutihe päev, pole muud öelda.


Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et Euro 2008 finaalis mängivad Türgi ja Venemaa. See oleks nagu tõeliselt minu õudusunenägu.
Aga ma olen enda üle uhke, sest meie Leedu reisiga õnnestus mul Maritist ka jalkafänn teha :D

Okei, ma lähen üüd vist varsti magama tagasi, sest uni pole mind veel jätnud.