See, Mida Ei Nimetata

Täna ma tahan rääkida füüsikast. Füüsikast, mis on mul sellel semestril. Juba esimest praktikumi ette valmistades tuli vahepeal unustatu taas tagasi. Minu peast käisid läbi mõtted: "Füüsika on nõme.", "Ma vihkan füüsikat", "Füüsika on saatanast" jne, millega koos käis see soe karvane tunne, mis minus ikka tekib, kui ma mõtlen füüsikast. Ma isegi mõtlesin, et kunagi kui ma ära suren, siis ma lasen oma hauaplaadile kirjutada: "Siin puhkab Mari-Ann, kes vihkas füüsikat".

Ja siis saabus tänane hommik ja füüsika praks ise. Kohale saabudes me nägime, et see tore poiss, kes eelmine nädal oli meile sissejuhatust teinud, on endale "appi" kutsunud ühe naisfüüsiku, tädifüüsiku või kuidas iganes teda nimetada. Tema nimetas ennast Marikaks. See, mis järgnes, oli tumedam kui pime keskaeg ja ohvriterohkem kui Teine maailmasõda. Põhimõtteliselt me kõik feilisime oma praktikumi ettevalmistuses, joonised polnud kellelgi õigesti tehtud ja sada muud asja, mis tädile ei meeldinud. Esimesed veerand tundi üritasime me meeleheitlikult oma vigu parandada, tundes, et me jääme igaveseks sinna.
Enamikul õnnestus siiski oma tööd alustada. Tädi õpetas meid kruvikut kasutama "hoiatades" väga "lahke" häälega, et kõik, kes valesti teevad, saavad eksmati. Ja nii see poolteist tunnikest läks. Tädi karjus ja meie mõõtsime. Tulemuste näitamine oli julgustükk. Kõik, kes vähegi said, küsisid ja näitasid tulemusi Raavole (teisele õppejõule, kes oli tore ja sõbralik). Tunni lõpus olin ma plaaninud küsida, et millal ma neid prakse saan teha, mis mul Itaaliasse sõidu tõttu tegemata jäävad, aga ma ei julgenud seda teha, sest ma kartsin, et see tädi sööb mind ära või virutab nihikuga pähe vms.

Niisiis sain ma täna endale uue kurjuse etaloni. Kui ma saaks, siis ma hoiaks teda vaakumis, et ta ära ei kuluks, aga ma kardan, et ta pole eriti nõus.
Ta on Kuri suure algustähega. Darth Vader kahvatub tema kõrval. Hitler on temaga võrreldes pehme tallekene. Peale tundi tuli mul tahtmine Maritile helistada ja teda paluda, et ta kunagi selliseks ei hakkaks.

Tere, kool!

Kool algas täna neljateistkümnendat korda. See algas äkki. Alles oli suvi ja Aseri laager ja soojad ilmad ja vabad päevad ja suvi. Ning eile avastasin ma, et kool algab juba järgmisel päeval kell 8. Ja algaski. Esimene koolipäev väsitas täitsa ära. Kaheksast kolmeni.

Täna toimub minu akna taga kontsert uue ühika ja majandusemaja avamise puhul. See on väga vali ja aknad värisevad. Vahepeal see viskas üle ja siis ma käisin rattaga sõitmas. Kummid on tühjad ja siis ma käisin bensukas neid pumpamas. Seal hängisid kaks väikest vene poissi, kelle polnud ilmselt midagi teha ja kui ma umbes kuidagi ratast püsti hoidsin ja kumme täitsa püüdsin samal ajal, siis vanem neist (vanus u. 8 eluaastat või nii) tuli ja hoidis mu ratast püsti. See oli väga ootamatu, aga armas temast.

Aga nüüd on lootust, et karvased ja sulelised, kes mu akna taga rokivad, lõpetavad varsti ära, sest väidetavalt käib viimane lugu. Ilmselt tuleb ka lisalugusid, aga needki lõppevad kord. Ja küllap jääb ka siis purjus tudengeid siia hängima ja laulma ja karjuma, aga sellega olen ma juba harjunud.

Tähtis Teadja Anne!

Hoiatuseks kõigile (eriti mustamäelastele) - Mari-Ann on lahti lastud linnaliiklusesse. Tänasest alates olge Mustamäel ja Nõmmel liigeldes ekstra ettevaatlikud! Eeldusel, et peale tänast Mustamäest veel midagi alles on...
Parem on üldse mitte kodust väljuda, varuda toiduaineid ja sooje riideid ning võtta üks kausike šlamsi.

Mina ka ei tea, mis šlams on, aga me Triinuga arvasime, et see kõlab mingi magustoidu moodi. Kui keegi teab šlamsi retsepti, siis kirjutage :D

Veel ja veel ja veel

Nüüd on siis Tantsupidu ja kaks päeva proove seljataga. Kaks päeva lõõskavat päikest ja tapvat palavust, higi ja pisaraid, verd ja valu jaa nii edasi. Lee I rühmaga tantsisime me oma liigi väljakul just kõlari all ja jäime poolkurdiks, kuna see oli nii vali. Ööselgi nägin uneski seda, kuidas me Ardoga olime sunnitööl, kus me pidime riisi tegema ja terve aja karjus Linda Pihu hääl meie peale väga valjusti.

Täna tantsisime jälle terve päeva. Pärast läksime väljavalitud koosseisuga Admiraliteedi (või siis nagu Ardo ütleb Admiral Teedi) basseini juurde, kus oli Tuletulemise proov, kus me tantsime Tuljakut. Tingimused olid päris ektreemsed, meie tantsuplatsil oli üks suurem ja üks väiksem kivi, mis vaheldusid sügavate lohkude ja muude ebatasasustega. See onu, kes meid seal juhatas ütles nii toredalt: "Ja nüüd tantsite teie Tuljakut....põlevate tõrvikute vahel!" See on siis umbes nii, et meist kahel pool on põlevaid tõrvikuid hoidvad naisrühmad ja meie tantsime üsnagi kitsal alal nende vahel. Tavaline.

Viimnepäev läheneb

Täna ma nägin unes sellist asja:

Mina, Marit, Siim ja Ardo läksime taigasse matkama. Oli külm ja vihmane, aga mäed olid ilusad. Läksime mööda väikest rada, mis kulges kuristiku kõrval, mis langes 90-kraadise nurga all otse alla, oli väga sügav ja selle põhjas oli väike jõgi. Ardo ei kartnud sealt otse alla vaadata. Järsku ilmus meie kõrvale hunt, kellel oli jänes suus. Meid nähes pillas ta jänese maha. Ta oli minust ainult mõne meetri kaugusel ja ma kartsin natuke, aga mul oli suur jahipüss kaasas ja ma mõtlesin ka, et tema kardab mind ilmselt rohkem kui mina teda. Nii oligi. Me läksime edasi ja hunt läks metsa poole. Õhtuks jõudsime ühe metsamajkese juurde, mis oli mäe otsas. Mäe all ma nägin seda sama hunti. Seekord ma tulistasin teda, aga lasin kogemata hoopis rebase maha. Igaks juhuks lasin paar lasku veel, aga ei saanud pihta. Kohalikud ütlesid, et hundid on siin tavalised ja et ma ei peaks muretsema.

Järgmistel päevadel Siim ja Marit koguaeg vaidlesid ja kaklesid. Siim ütles siis ükskord, et talle ei meeldi need puud, mis seal olid, mille peale tuli Marit suure buldooseriga ja hakkas puid maha murdma. Kui Päris suur osa puudest oli maha murtud ja lagedat maad palju, tõdes Siim kurvalt, et puudega oli ikkagi ilusam.
Edasi toimus veel mingit möllu, mida ma enam hästi ei mäleta, aga point oli selles, et see oli nagu Siimu ja Mariti suur armulugu, ainult et nad ise sellest aru ei saanud, et nad armunud on; meie Ardoga küll saime ja olime juba üsna frustreeritud nende käitumisest. Kõige lõpus oli kaunis stseen ühel metsalagendikul, kus Marit ja Siim teineteisele vastu jooksid ja päike paistis ja võililled lendasid taustal nagu ilusas filmis ikka. Lõpp hea, kõik hea.

Uudiste poole pealt aga - Mari-Ann läks autokooli! Jah, sa lugesid õigesti. Nii see juhtus. Homseks lubab vahelduva pilvisusega ilma, aeg-ajalt võib sadada makarone ja pussnuge. Otsige ka teisi viimsepäevamärke.

Silma komm

Ma leidsin ÜLIägeda pildi täna. Vaata siia!
See on lahe osalt sellepärast, et paljusid välismaiste kunstnike pilte vaadates leidsin ma ühe, mis on nii armas ja kodune, et tekkis kohe äratundmine - Lasnamäe! :D Ja see on veel väga omapärases kastmes. Shaken, not stirred.

Teise vahva pildi leidsin ka. Fotograafia vallast. Aga ka lahe.

Hommikul oli suvi. Umbes selline. ;)

Oligoloogid

Elu pole üldse nii ilus kui Ardot siin pole. Ma ei käinud täna kordagi väljas. Lihtsalt polnud tuju. Ma õppisin natuke mikromakrot, kuigi mul võttis päris mitu tundi aega hoovõtuks, enne kui ma päriselt õppima hakkasin. Makroökonoomika osa õppisin ära. Niivõrd-kuivõrd. Näiteks tean ma nüüd, kuidas kulumultiplikaatorit arvutada. Mis mul sellest kasu on? Mitte midagi.
Hommikul ma keetsin endale ise putru, sest Aimps on ka ära. Ja ma ei keetnudki piima üle ja täitsa hea puder tuli. Uskumatu, kas pole.
Õhtul vaatasin filmi "Apocalypto". Päris brutaalne oli. Lots änd lots off blaad ool õuver da pleiss. Ja siis oli üks koht, kus üks jaaguar pures ühe mehe nägu ja hammustas nii, et mehe kolju ja lõualuud nähtavalt murdusid teineteise küljest ja käis üsnagi orgaaniline raksatus. Teelele ma seda ei soovitaks :P

Kell on juba palju, aga ma ei viitsi magama minna. Kui Ardo on siin, siis mul pole probleemi kella üheteistkümne paiku magama minemisega, aga kui teda ei ole, siis voodi üksinda ei kutsu mind küll eriti.
Ma siis parem kirjutan, mida ma unes nägin eile. See oli nii, et maailma lõpp oli jälle. Seekord me olime Ardoga TTÜs. Aita jooksis meist mööda, ma nägin, et ta oli just juuksuris käinud ja ta näis olevat korraga paanikas ja õnnelik. Igatahes, me Ardoga hakkasime jooksma 6. korpuse ukse poole, et sealt välja saada. Aga siis Ardo ütles, et ta peab WCs käima ja läkski. Mina põrkasin aga Siimuga kokku, ütlesin talle, et mis ta passib, me peame välja saama. Samal ajal näitasid koridorides olevad ekraanid, mida maailmast parasjagu ära kustutatakse ja kui palju veel jäänud on. Kui mina vaatasin, siis kustutati parasjagu kuningad ja kuningannad ja umbes pool oli veel jäänud. Siimuga siis jooksime ja jõudsime uksest välja. Siis tuli mul meelde, et Ardo oli ju maha jäänud ja ma hakkasin talle järele minema. Aga ta tuli juba ise uksest välja ja järgmisel hetkel varises maja kokku. Üks buss ootas meid seal, mille Aita oli tellinud ja me läksime selle peale.
Järgmisel hetkel olime mingisuguses saalis, a la põrgu eeskojas, kus meil oli midagi viimse kohtupäeva vms taolist, kus hingi kaaluti. Kaalujaks ei olnud mingisugune jumal, vaid hoopis krahv Dracula oma täies hiilguses. Kaalu peale asetati kaks kirstu. Ühes olid põrgu hinged ja teises inimkonna hinged ja diil oli selline, et kui põrgu hinged kaaluvad rohkem, siis saab maailm edasi kesta. Õnneks nad kaalusidki rohkem ja Dracula ütles, et okei, võite tagasi minna nüüd.

Vot nii. Nüüd ma pean ikkagi magama minema, sest kõht hakkab tühjaks minema, aga on liiga hilja, et süüa.