Aapo. P. Toos

Mõnikord ikka juhtub. Juhtub see, et mõni meist kukub sõidueksamil läbi. Juhtub, kui sa lähed eksamile eeldades, et sa sõidad väikse autoga, aga saad hoopis sellise suure ja sa pole kunagi enne nii suure autoga sõitnud. Seda juhtub, kui sa ehmatad sellest ära ja lähed närvi ja ei oska enam isegi korralikult ringi läbida. Juhtub, kui sa igast veast rohkem närvi lähed ja sellest hakkab vigade arv eksponentsiaalselt kasvama, kuni sa sõidad peaagu otsa bussile ja jalakäijatele.
Halb päev oli.

Peale seda teisipäeva läks õnneks lõbusamaks. Kolmapäeval käis molekulaari loengut andmas üks tore mees Helsingist. Ta rääkis meile rakkude programmeeritud surmast ja ta tegi seda sellise häälega, nagu Surm ise räägiks. See oli selline hääl, nagu ta räägiks kusagilt sügavast koopast või teispoolsusest, sest see kõlas sügavalt ja süngelt. Loeng ise oli ka väga naljakas. Mitte et see oleks naljakas teema. Või siis noh, tegelikult ikkagi on. Sest et rakud on altruistlikud ja nad teevad enesetappu kui nad pöördumatult haigeks jäävad. Või siis teised rakud tapavad nad ära. Siin ei ole enam päkapikke ja lillehaldjaid, see on tõsine asi. Ja minu väga tõsine skemaatiline joonis antud teema kohta.

Täna oli füüsikas ka lõbus. Me alustasime elektri teemadega ja siis õppejõud tegi meile näidikatseid ja võrdles neid õudusfilmidega. Näiteks hõõrus ta õhukest kilekotti oma villase kampsuni vastu ja siis see jäi tema külge kinni ning ta ütles, et see on nagu mingi koletis, mis haarab sust kinni ja ei lase enam lahti ja imeb su tühjaks vms (huvitav, kas ta näeb sellest õudusunenägusid ka...) ja siis Laura ütles (vaikselt, mitte õppejõule), et see on nagu dementor Harry Potterist. Ja siis me saime hea kõhutäie naerda kui me kujutasime ette, kuidas Voldemort dementoreid oma villase kampsuni vastu hõõrub ja siis teele saadab.

Minu uus lemmiksõna on flurbiprofeen. See kõlab nagu midagi limast, aga samas karvast...nagu hallitama länud kakao...

Hurraa! Ma sian autokooli teooriaeksami tehtud. Ja inka presentatsiooni ka esitatud.

Two down, a million more to go.



Vihma sajab jälle ja füüsikat ka.

Lumekirbud

Ma olen kolmandat õhtut üksinda kodus. Üksinda selles mõttes, et Ardot ei ole. Mõnel on siin rebaste nädal ja pidu igal õhtul. Maritiga meenutasime, et alles oli Ardo rebane ja meie retsisime teda...ja alles see oli, kui me ise rebased olime... Me jõudsime järeldusele, et me oleme nii vanad juba.

Täna ma õppisin palmikut kuduma. Või siis noh, õppisin uuesti. Tuleb välja, et ma olen seda kunagi osanud, sest selle tunnistajaks on üks päris suur proovilapp mu käsitöösahtlis, mis on säilinud "vanadest headest" põhikooli käsitöötundidest. Igal juhul, nüüd ma õppisin selle uuesti ära ja punusin mõned oma uutesse oranžidesse villastesse sokkidesse, mis on küll veel pooleli.

Kui tänastest õppimistest veel rääkida, siis ma õppisin täna ka DNAd eraldama. Päris lahe oli. Ma arvan, et mu kõige lemmikum osa oli see, kui miskine rakuplöga sadenes välja ja see oli selline tatine klimp eppendorfi põhjas ja siis ma sain selle hambaorgiga välja koukida. Kas saab ülde midagi lahedamat olla? Ma arvan, et mitte.

Ma ei saa aru, mida me eile trennis tegime, et mu lihased täna nii valutavad. Müstika lihtsalt. Ma tantsisin sünnipäevatantsus seekord Karinile meest, kuna Ardot ei olnud ja naiste osa ei pakkunud enam pinget. Nähtavasti need meeste liigutused ei nõustunud minuga eriti.

Tuhat ruutmillimeetrit füüsikat

Üks meetod on kõige uuem! Kotranslatsiooniline translokalisatsioon! Ehk teisisõnu valgu sünteesiga samaaegne ümberpaigutumine.

Üldiselt on füüsika. Füüsika praks, füüsika ülesanded, füüsika loengud, kodus on füüsika, koolis on füüsika, füüsika on igal pool. Homme on füüsika kontrolltöö, mis koosneb ühest ülesandest. Bingo loto. Kui veab, siis on jee ja kui ei vea no siis ei vea. Täna oli plaanitud füüsika õpiõhtu, aga kuna mul lõunast saati on lihtsalt kirjeldamatu peavalu, siis ma olen suurema osa ajast diivanil lamanud ja surnut mänginud. Sest nõnda oli lihtsam. Õnneks on homme poolteist tundi geenitehnoloogia loengut, millal asjad selge(ma)ks teha endale.

Muidu on tore. Laboris on ka vahva. Teisipäeval algas tõsielusari Mari-Ann ja Mutantbakterid. Eile panin nad kasvama ja tänaseks olid nad arenema hakanud. Aga ma tõstsin nad külmkappi. Liiga palju head asja ka ei saa.

Autokool hakkab ka ära lõppema. Eile oli viimane sõidutund enne eksameid. Käisin pimedas maantee peal sõitmas. Pime oli. Auto sõitis kiiresti, aga kraavi ei sõitnud. Tegin oma elu esimese möödasõidu. Rebast nägin ka. Ta jooksis üle tee, kui ma esimest korda kaugtuledele ümber lülitusin. Tema jäi ellu ja mina jäin ellu.

Lõpetuseks kolm tunnust, mille järgi aru saada, et su aju töötab keemia lainetel:

1. Kuuldes fraasi "nende vahel on keemiat", kangastub sul esimesena pilt kahest inimesest, kes istuvad teine teisel pool laborilauda ja nende vahel on kõiksugu lahuseid ja kolvikesi jms.
2. Nähes füüsika valemit I=ml2(ruudus), mõtled sa esimesena sellele, mis huvitav ühik võiks olla ruutmilliliiter
3. Sa pead oma lemmiklõhnaks kloori vm taolise ühendi lõhna, mis keskmisele inimesele ei meeldi

Mmm...kloori lõhn. Marit ütles, et kui minu kallal peaks eutanaasiat tarvitama, siis ta nüüd teab, kuidas mulle kõige rohkem meeldiks surra. :P

Kuidas saab moos kommi sisse?

Täna oli koolis tore. Ma poleks seda arvanudki, sest täna oli kaks füüsikat ja molekulaari kontrolltöö ka veel pealekauba. Aga ikkagi oli kuidagi tore. Mulle meeldis tänane molekulaari loeng, kus üks onu rääkis meile tsütoskeletist. Ma avastasin, et tsütoskelett on lahe ja huvitav. Mikrotuubulid olid kõige toredamad. Keegi e tea väga täpselt, mis nende sees on, aga pildi peal nägid need välja sellised punased tombukesed. Mina pakkusin välja, et see on moos. Laura arvas, et kindlasti maasikamoos. Elu on magus.

Füüsikas rääkis õppejõud natuke sellest, et kui keha mass on piisavalt suur ja raadius väga väike, siis isegi valgus ei saa selle pealt minema ja ongi must auk. Näiteks kui Maa oleks must auk, siis tema raadius peaks olema 2 cm. Ta rääkis sellest teemast nii, et kui keegi elaks musta augu sees ja üritaks valgussignaali saata, siis see "kukuks" tagasi nagu kivi. Ja siis ma kujutlesin ette, kuidas pisikesed inimesed elavad seal tillukesel 2cm raadiusega planeedil ja vilgutavad oma taskulampidega ja siis need, kes tesel pool elavad, näevad seda, sest valgus kukub sinna tagasi. Siis saaks Aafrikasse morsega sõnumeid saata.

Lõpetuseks veel minu lemmikvideo:

Kinesiin on minu lemmik.

See, Mida Ei Nimetata

Täna ma tahan rääkida füüsikast. Füüsikast, mis on mul sellel semestril. Juba esimest praktikumi ette valmistades tuli vahepeal unustatu taas tagasi. Minu peast käisid läbi mõtted: "Füüsika on nõme.", "Ma vihkan füüsikat", "Füüsika on saatanast" jne, millega koos käis see soe karvane tunne, mis minus ikka tekib, kui ma mõtlen füüsikast. Ma isegi mõtlesin, et kunagi kui ma ära suren, siis ma lasen oma hauaplaadile kirjutada: "Siin puhkab Mari-Ann, kes vihkas füüsikat".

Ja siis saabus tänane hommik ja füüsika praks ise. Kohale saabudes me nägime, et see tore poiss, kes eelmine nädal oli meile sissejuhatust teinud, on endale "appi" kutsunud ühe naisfüüsiku, tädifüüsiku või kuidas iganes teda nimetada. Tema nimetas ennast Marikaks. See, mis järgnes, oli tumedam kui pime keskaeg ja ohvriterohkem kui Teine maailmasõda. Põhimõtteliselt me kõik feilisime oma praktikumi ettevalmistuses, joonised polnud kellelgi õigesti tehtud ja sada muud asja, mis tädile ei meeldinud. Esimesed veerand tundi üritasime me meeleheitlikult oma vigu parandada, tundes, et me jääme igaveseks sinna.
Enamikul õnnestus siiski oma tööd alustada. Tädi õpetas meid kruvikut kasutama "hoiatades" väga "lahke" häälega, et kõik, kes valesti teevad, saavad eksmati. Ja nii see poolteist tunnikest läks. Tädi karjus ja meie mõõtsime. Tulemuste näitamine oli julgustükk. Kõik, kes vähegi said, küsisid ja näitasid tulemusi Raavole (teisele õppejõule, kes oli tore ja sõbralik). Tunni lõpus olin ma plaaninud küsida, et millal ma neid prakse saan teha, mis mul Itaaliasse sõidu tõttu tegemata jäävad, aga ma ei julgenud seda teha, sest ma kartsin, et see tädi sööb mind ära või virutab nihikuga pähe vms.

Niisiis sain ma täna endale uue kurjuse etaloni. Kui ma saaks, siis ma hoiaks teda vaakumis, et ta ära ei kuluks, aga ma kardan, et ta pole eriti nõus.
Ta on Kuri suure algustähega. Darth Vader kahvatub tema kõrval. Hitler on temaga võrreldes pehme tallekene. Peale tundi tuli mul tahtmine Maritile helistada ja teda paluda, et ta kunagi selliseks ei hakkaks.

Tere, kool!

Kool algas täna neljateistkümnendat korda. See algas äkki. Alles oli suvi ja Aseri laager ja soojad ilmad ja vabad päevad ja suvi. Ning eile avastasin ma, et kool algab juba järgmisel päeval kell 8. Ja algaski. Esimene koolipäev väsitas täitsa ära. Kaheksast kolmeni.

Täna toimub minu akna taga kontsert uue ühika ja majandusemaja avamise puhul. See on väga vali ja aknad värisevad. Vahepeal see viskas üle ja siis ma käisin rattaga sõitmas. Kummid on tühjad ja siis ma käisin bensukas neid pumpamas. Seal hängisid kaks väikest vene poissi, kelle polnud ilmselt midagi teha ja kui ma umbes kuidagi ratast püsti hoidsin ja kumme täitsa püüdsin samal ajal, siis vanem neist (vanus u. 8 eluaastat või nii) tuli ja hoidis mu ratast püsti. See oli väga ootamatu, aga armas temast.

Aga nüüd on lootust, et karvased ja sulelised, kes mu akna taga rokivad, lõpetavad varsti ära, sest väidetavalt käib viimane lugu. Ilmselt tuleb ka lisalugusid, aga needki lõppevad kord. Ja küllap jääb ka siis purjus tudengeid siia hängima ja laulma ja karjuma, aga sellega olen ma juba harjunud.