Rist ja viletsus

Oi, see bioinformaatika ajab mind närvi. Kohe täitsa kurjaks ajab. Miks? Sest et see õpik, mille järgi peaks õppima on aastast 2007, mis loomulikult tähendab seda, et kõik andmebaasid, mida seal õpetatakse on selle aja jooksul ümber tehtud ja suurest osast õpetustest pole enam kasu, sest kõik on teistmoodi. Peale selle - õppejõu kodulehekülg, kus olid üleval kõik loengumaterjalid ja värgid on maas juba eilsest saati. Mis tähendab, et sealt ei saa ka midagi kätte. Grrrr. Ma juba väga mittearmastan seda õppejõudu. Mul on kahju, et ma ÕISis teda hinnata unustasin. Sellest oleks praeguse seisuga küll üks väga kuri hinnang tulnud.
Ainuke hea asi selle eksami juures on see, et me võime guugeldada nii palju kui süda lustib. Aga see on ka kõik.

Elektronid liiguvad

Orgaaniline keemia on. Ta tuleb homme. Ja imelik on see, et mul on tunne, et ma olen õppinud ära kõik, mida mul vaja teada oleks ja mu ajud ei kärssagi. Sest nii uskumatu kui see ka pole, on orgaanika tegelikult täitsa loogiline. Nii paljugi, et ma ei pea kõike lihtsalt pähe tuupima, vaid võin lubada endale õige vastuseni jõuda loogiliste järelduste teel. Mis on vahelduseks tore. Kui mulle vaid meelde jääks, kuidas piperidiin ja pürimidiin välja näevad, siis oleks kõige toredam. Siis ma saaks neile tänaval tere öelda, kui nad mulle vastu peaks tulema.

Minu mitte-keemilisest elust niipalju, et seda pole viimastel päevadel eriti palju olnud. Säreveres käisin. Vaatasime Kirkega hobuseid ja mängisime liivakastis. Siis sõitsin tagasi, sest väljas läks külmaks ja minu plaanitud õuesõpe ei toiminud enam eriti. Ardo väänas jala välja, see on nüüd kole ja paistes. Täna ta tahtis veel jalgpalli mängima minna sellisena, aga ma keelasin selle ära. Ta oli kurb. Selline on elu.

Ootan juba 11. juunit, sest siis lõppevad mu piinad. Ardo omad ka.

P.S
Anna andeks, Teele, et mu blogi nii roosa on.

Mati käis külas

See juhtus siis kui oli talv ja ma teadsin, et tuleb väga külm lumetorm. Kadrinas oli mul palju loomi ja ma kogusin nad kõik kokku ja viisin tuppa teki sisse. Välja jäi ainult hüljes, kes elas kuuri kõrval tünnis, millele oli jää peale tulnud. Õnneks oli keegi olnud piisavalt taibukas ja õhuaugud sisse teinud. Lumetorm tuligi ja nii külm oli, et ma istusin kasukaga toas oma loomakeste keskel. Aga kõik jäid õnnelikult ellu ja ilm läks ka soojemaks.
Läksin siis välja, et vaadata, mis hülgest on saanud. Ta oli täitsa elu ja tervise juures ja lõbus nagu alati. Mõtlesin, et nüüd tuleb ju kevad ja lõin rusikatega jääpuruks. Hülgel oli hea meel. Toimetasin siis veidi ja kui ma järgmine kord tünni vaatasin, siis oli Volli (Ardo vanemate koer, kes on väga suur) ka tünnis. Mõtlesin, et okei, las siis olla. Veidi aja pärast oli tünnis veel üks veidi väiksem musta värvi koer. Siis ma imestasin, et kuidas nad sinna küll ära mahuvad. Aga mahtusid. Ükskord läks siiski kitsaks vist ja Volli hüppas tünnist välja. Teine koer tema järel. See oli ka okei. Aga siis tuli hõljes ka takkajärgi ja see polnud enam hea minu arvates. Üritasin teda siis kinni püüda, et ta tagasi panna, aga kui ma lähemale läksin, siis ta hammustas mind. Jätsin ta rahule ja läksin mujale. Tünnist möödudes nägin, et hüljes oli seal olles pojad saanud, sest kaks väikest hülgepoega seal ringi ujusid. Varsti tulid nemad ka tünnist välja. Aga kuna nad olid väiksed ja ei hammustanud, sain ma nad kätte ja panin sinna tagasi. Sest nii oli õige.

***

Üks teine kord juhtus nii, et olid pulmad. Nimelt minu ja Eriku pulmad. Kogu värk toimus Salmes ja külalised olid kõik rahvariietes, enamik neist leekad. Minul oli aga ilus valge kleit ja Erik oli frakis. Kõik oli olemas, tseremoonia algamas, aga mina ikkagi veel kahtlesin, sest Erik meeldis mulle küll, aga ma mõtlesin siiski Ardo peale. Peale pikka kahtlemist ja viivitamist ütlesin ma Erikule siiski, et ma ei saa temaga abielluda, kuna ma tegelikult armastan Ardot. Ta oli siis veidike kurb. Siis ilmus rahva seest Ardo, kes oli ka frakis ja siis me mõtlesime, et kuna kõik on nagunii kohal, siis miks mitte siinsamas ja kohe abielluda. Mõeldud, tehtud. Samal ajal kui me seda otsustasime, oli Erik endale külaliste seast samuti uue naise leidnud ja me tegime topeltpulmad. Pidu oli suur ja uhke, kõik tantsisid ja laulsid ja lasid trepi käsipuudel liugu. Ja kõik elasid õnnelikult elupäevade lõpuni.

Aeg

Andres Ehin

aeg on kui imedemaa kass
kel pole saba kõhtu ainust karva
on ainult suu nii mahukas
kuid ajasuu see naerab haruharva

aeg ägard on ei ealeski gurmaan
kõik nahka paneb tegemata valikut
ta kärssa kaovad lutikas ja vaal
ja kerjusvanamoor kel pole palitut

ja tündersepp minister varas elektroonik
neid kõiki endasse aeg imeb nagu voolik
aeg olematus olematu suuga
kord neelab päikese koos kuuga

* * *

mina olen mull
sina oled mull
tema on mull

meie oleme mullid
teie olete mullid
nemad on mullid

mulli otsas on mull
kes on puhuja

* * *
Andres Ehin on mu uus lemmikluuletaja. Appi, kuid lahedad luuletused tal ikka on. Ja mõelda, et kahe nädala eest ma veel ei teadnudki, et ta olemas on.

Voolavad-voolavad kevadised veed

Lauraga ükspäev mõtlesime, et hästi lahe asi oleks see kui teha suur raku mudel. Ikka tõeliselt suur ja sinna sisse tekitada vaakum, niiet oleks nagu päris. Ja siis saaks panna skafandri selga ja minna sinna sisse ja vaadata, kuidas asjad on ja töötavad. Nii kihvt oleks.

Eile tuli mulle külla kõhuviirus. Ei olnud eriti lahe. Terve päeva peale jõin 2 tassi kisselli. Täna proovisin normaalse inimese hommikusööki, mille tulemusena oli mitu tundi veel süda paha. See polnud ka eriti lahe. Ehk on homme parem päev.

Õues on kevad ja on ilus ja päike paistab ja linnud tulevad tagasi ja Kadrinas õitsesid lumikellukesed :)

Maailmal on maitse

Väljas on midagi, mis kohati meenutab kevadet.

Täna oli Keemiainstituudi doktorantide teaduskonverent, kus ma käisin ka kuulamas. Sain aru kah, millest nad rääkisid. Vähemalt enamjaolt. Enne lõunat oli raske kuulata, sest Eriku kõht korises nii valjusti.

Füüsikaline keemia on ikka igav. Ja teisipäeval tuleb kontrolltöö - oh õudust. Gibbsi energia ja muud sõbrad tulevad siis külla. Öpik viitas eelmises loengus, et me hakkame varsti Galvani elementi käsitlema. JÄLLE. See on vist kõige olulisem asi keemiamaailmas. See ja vesiniksidemed. Nendest räägitakse peaaegu igas aines. Ja kus ühest ei räägita, seal räägitakse teisest.
Kolmapäevases füskeemia loengus jõudsime Lauraga järeldusele, et kui Galvan oleks maitse, siis ta oleks midagi limast ja kibedat. Midagi nagu toores kala näiteks. Aga Gibbs oleks hapu maitsega ja kollast värvi.

Tänase päeva sõnad on flurbiprofeen ja lutsiferiin. Esimene neist kõlab nagu midagi venivalt limast ja samas karvast, nagu hallitanud kakao, samas kui teine meenutab lutsukommi teadaolevatel põhjustel. Või siis Luciferi, kes küll tõenäoliselt ei maitseks pooltki nii hästi.

Homme on aga hea päev, sest Ardo tuleb tagasi!

Through the Looking Glass

Ühes paralleelses universumis teen ma parajasti usinalt füüsikalise keemia kodutööd, ilusti ja õigesti.

Ühes paralleelses universumis ei saja praegu õues lund, vaid on juba päris kevad, kus paistab päike ja linnud laulavad.

Ühes paralleelses universumis on mu toas hea ja soe, mitte rõske ja külm, sest et keegi ei küta kui väljas on pluss kaks kraadi.

Ühes paralleelses universumis on mul ka kevadine koolivaheaeg.

Ühes paralleelses universumis ei ole ma kurb ja üksik, sest seal ei läinud Ardo nädalaks ajaks Amsterdami.

Kahjuks pole antud universum see.