Ma ei taha enam kirjandeid kirjutada. Seda ei ole lihtsalt võimalik sõnades väljendada kui vähe ma tahan kirjandeid kirjutada. Õnneks pole palju jäänud. Ainult minu elu kaks kõige viimast kirjandit: proovikirjand ja siis see päris viimane ja otsustav. Ma loodan ainult, et teemad pole see aasta sellised, et tuleb halbade seast kõige halvem valida. See oleks...halb.
Üldsegi on lõpp lähedal. 6 nädalat päris tunde on veel jäänud. Ja nendestki läheb osa päevi millegi muu nahka. Proovikirjand, mata proovieksam, vene keele sertifikaat, lingvistika vabariiklik (+2 vaba päeva :D). Eksamite pärast ma väga ei pabista. Veel. Ainuke, mida ma kardan, on mata. Ma tean, et ma peaks õppima ja kordama, aga ma ei viiiiiiiiiiiiitsi. Totaalne laiskus. Praegu on matas meil mingi nõme tõenäosuse osa. Ja mina arvasin, et stereomeetria mulle ei meeldi...
Miks tuli NÜÜD talv? MÄRTS on! Ma tahan KEVADET. Sooja ilma. Päikest. Vulisevaid ojakesi. Linnulaulu. Tärkavat rohelust. Sooja ilma. Te lihtsalt ei usu, kui väga ma tahan sooja ilma. Okei, ilmselt usute, aga ma tahan seda ikkagi. Väga-väga. Mul polnud õues ammu nii külm olnud kui täna oli. See ei meeldinud mulle.
Esasmpäeval hakkasin ma kirjutama üht tobedat luuletust footonist ja mehest, kes rändasid kaugele planeedile. Kui ma selle valmis saan, siis kirjutan siia ka. See on tõesti totter, aga vähemalt kirjutada on seda vahva :P
Marela ütles mulle ühes mata tunnis: "Mõtle, kui õudne on olla kustukas!" :P
Matas on alati nii naljakas. Jube lausa. Täna nt me naersime Teele ja Marellaga maha tunni viimased 15 minutit, osaliselt selle üle, et me kuulsime "relee" asemel "Renee" ja ülesanne omandas hoopis uued huvitavad (inimkaubanduslikud) mõõtmed :D Igav igatahes ei hakka.
They'd take it and have fun with it and stretch it long and cruel and thin,
they'd slice it into four and then they'd string with it a violin.
Üldsegi on lõpp lähedal. 6 nädalat päris tunde on veel jäänud. Ja nendestki läheb osa päevi millegi muu nahka. Proovikirjand, mata proovieksam, vene keele sertifikaat, lingvistika vabariiklik (+2 vaba päeva :D). Eksamite pärast ma väga ei pabista. Veel. Ainuke, mida ma kardan, on mata. Ma tean, et ma peaks õppima ja kordama, aga ma ei viiiiiiiiiiiiitsi. Totaalne laiskus. Praegu on matas meil mingi nõme tõenäosuse osa. Ja mina arvasin, et stereomeetria mulle ei meeldi...
Miks tuli NÜÜD talv? MÄRTS on! Ma tahan KEVADET. Sooja ilma. Päikest. Vulisevaid ojakesi. Linnulaulu. Tärkavat rohelust. Sooja ilma. Te lihtsalt ei usu, kui väga ma tahan sooja ilma. Okei, ilmselt usute, aga ma tahan seda ikkagi. Väga-väga. Mul polnud õues ammu nii külm olnud kui täna oli. See ei meeldinud mulle.
Esasmpäeval hakkasin ma kirjutama üht tobedat luuletust footonist ja mehest, kes rändasid kaugele planeedile. Kui ma selle valmis saan, siis kirjutan siia ka. See on tõesti totter, aga vähemalt kirjutada on seda vahva :P
Marela ütles mulle ühes mata tunnis: "Mõtle, kui õudne on olla kustukas!" :P
Matas on alati nii naljakas. Jube lausa. Täna nt me naersime Teele ja Marellaga maha tunni viimased 15 minutit, osaliselt selle üle, et me kuulsime "relee" asemel "Renee" ja ülesanne omandas hoopis uued huvitavad (inimkaubanduslikud) mõõtmed :D Igav igatahes ei hakka.
They'd take it and have fun with it and stretch it long and cruel and thin,
they'd slice it into four and then they'd string with it a violin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar