Üks päev Ivan Ivanovitši elust

Täna oli üks huvitav päev. Hommikul kümnest (liiiga vara) läksin laborisse ja tegin seal paar tundi midagi tarka. Siis seadsin oma sammud füüsikute juurde. Leidsingi oma füüsika õppejõu ja küsisin talt oma eksamitööd näha. Nimelt paar päeva tagasi tulid tulemused ja ma olin ütlemata frapeeritud kui ma nägin, et olin hindeks saanud kolme, kuigi enda arvates oskasin hästi. Niisiis ma küsisin oma tööd näha, et teada saada, mis viga. Õppejõud andis siis mulle mu töö, ma vaatasin selle läbi ega leidnud sealt pealt ainsatki kriipsu. Küsisin siis, et mis värk on. Ta hakkas seejärel mu tööd ise ka uuesti läbi vaatama. Kontrollis ühe lehe, siis teise, kolmanda jne ning oh imet - ei leidnud mu töös ainsatki viga. Ta arvas, et ta oli parandamise ajal ühe lehe kogemata vahele jätnud ja arvanud, et mul midagi kirjutamata. Niisiis lõpp hea - kõik hea - füüsika 5. Nüüd me oleme füüsikaga viigis. Sain talle tagasi tehtud kõik selle, mis ma gümnaasiumi ajal kannatama pidin.

Teine huvitav asi täna oli see, et ma sain teada, et üks poiss, keda ma laboris kohtasin, aga kes nüüd Ameerikasse läks on seesama, kes Kaua Võib'is mängis Tõnist - seda vannabii kambaliiget, kellel oli palju juukseid ja palju lokke. Küll Eesti on ikka väike!

Trennis me tantsisime Tuurit-tuurit, mis on mul umbes nii selge, et ma suudan teha nägu, et ma oskan, kuigi ma veits ikka sokin veel. Jalad lähevad sassi noh. Imelik oli, sest võhma täna üldse polnud, tegin kaks kõhulihaste harjutust ja olin ikka täitsa läbi. Ja varbad olid nii kaugel, neid ka kätte ei saanud.

Sel nädalal käis võistlus - millist teed pidi on kõige parem trennist koju sõita. Konkureerisid Sõpruse pst ja Mustamäe tee. Võitis Sõpruse pst, sest et Mustamäe teel on rohkem auke, seal lõpus on imelik 30-ala, kus tee äärde on autod pargitud ja tuleb teha ebameeldiv vasakpööre.