Be a wolf instead

Vaheaeg kestab. See ei üllata ilmselt kedagi. Aastavahetus tuleb varsti ja mina sõidan jälle Säreverre et veeta seal taas üks aastavahetus. Aga midagi pole parata, midagi paremat nagunii pole teha.

Vahepeal ma käisin Haapsalus spas, mis oli isegi päris mõnus tegelikult. Seal oli vääga hea ujuda ja saunas käia. Haapsalu peal jalutasime ka. Ma ei olnud seal varem käinud, aga mulle hakkas see linn kohe meeldima. Seal olid lahedad tänavanimed ja nunnud väiksed majad. Ja meri. Ilm oli küll külm ja tuuline, aga ikkagi oli päris hea tuju peale seal jalutamist.

Ühel päeval ma võtsin oma raamaturiiulist niisama lehitsemiseks Robin Hobbi Farseeri triloogia ning enam ma seda sinna tagasi ei suutnud panna. Ja nii ma loen nüüd päevad ja ööd läbi. Mulle ikka nii meeldivad need raamatud. Ja on üllatavalt hea uputada end raamatu sisse, sest siis ma ei pea enda mõtteid kuulama. Ja see on veidi lohutav ka, sest FitzChivalry mured ja õnnetused on ikka palju suuremad kui minu omad. Vähemalt ei taha keegi mind ära tappa. Ma loodan :P

Vot nii on lood siinpool sood.

Wolves have no kings.

Ebanormaalne

Ja südames on mingid asjalood...

Seal pole enam nii kui oli varem.

Üks lootus minus õrna võrku koob.

Mis kuulen nüüd, või näen, on järjest parem...

Täitsa kurb on kohe. Miks? Sest et ei ole:

• lund
• jõulutunnet
• õiget vaheaja tunnet
• üleüldse normaalset tunnet
• tegevust
• und
• trenni
• Ardot
• head tuju
• ...jne

Vaheaeg tõotab tulla pikk ja veniv ja vaevarikas. Jah, ma võiksin lahendada mata ülesandeid ja lugeda ajaloo olümpiaadi jaoks raamatuid, aga koguaeg ka ei taha ainult sellega tegeleda. Palju aega jääb üle, et ma saaksin rahutult mööda tuba käia või tujutult õues jalutada. Jah, ma tean, et ma ei ole normaalne.

Sest et nüüd ei aita enam midagi. Matemaatika ka ei aita.

Tere tulemast, vaheaeg!

Siiski, mul pole absoluutselt vaheaja tunnet. Mul on lihtsalt...tunne... Mnjah.

Igatahes. Täna meil oli koolis jõulukontsert, kus me esinesime reaalse Leega, päris normaalselt tuli välja. Aga kõigile õudselt meeldis, väike vaheldused laulmisele ja orkestreerimisele :D

Õhtul oli Lee jõuluball. See oli ka päris äge. Jõuluvana käis ja kingitusi saime. Alguses oli väike Lee ka, aga õnneks läksid mudilased üsna pea minema. Ja siis me sõime torti ja piparkooke ja tantsisime ja tantsisime... Ma tantsisin loomulikult kogu õhtu Ardoga, aga kui tuli tango, siis me tantsisime vahepeal Siimuga ja näitasime klassi, sest keegi ei osanud eriti tangot :P Aga Ardol hakkas suhteliselt peo alguses nina hullult verd jooksma ja siis ta käis terve õhtu ringi peldikupaber ninas. See oli päris naljakas :P Igatahes on mul nüüd jalad nii väsinud ja valusad. Aga see ei loe, sest et tore oli. Ma sain "Moon Riveri" järgi aeglast valssi tantsida ja ennast uimaseks keerutada ning mida rohkemat ongi õnneks vaja :P

Lauri ütles täna mulle, et kui ma oleks neandertaallane, siis ma oleks praegu juba keskealine, sest nemad elasid ainult 40-aastaseks. See oli temast küll lohutav :P

Triinu kinkis sulle jõuludeks ühe hästi naljaka põhjapõdrakujulise küünlaaluse. Ja siis ma sain veel kelleltki tundmatult kaks põnevat mõistatust (a la eemalda sealt kuradi sasipuntrast see rõngas), mille kallal ma ilmselt eriti pead murda ei viitsi. Ja Ardolt sain pehme mänguhobuse, mis on nii nunnu ja pehme :P

Täna oli hea päev :)

Külmunud kaalikas

Täna oli ära selle veerandi viimane kontrolltöö. Juhuu :D See oli muusikas ja seetõttu pole imestada, et ma taas viie sain. Nüüd on koolis suht lebo, homme on korvpallisõu alates mingist ajast ja sellepärast jäävad viimased tunnid ära. Aga ega ma korvpalli ka tegelt näha ei taha ja tõenäoliselt üritan sealt kõrvale viilida, nagu tavaliselt :P Neljapäeval pole vene keelt, selle asemel me peame istuma klassis ja mõtlema oma elust. Ilmselt me teeme jõulupeo näidendi jaoks arutelu/proovi. Meie klassi teema on Lumivalgeke ja žanr - thriller. Mina mängin peeglit.

Muidu oli täna päris tore. Trennis saime teada, et Ardol on Tamsalus hobune, kes sööb koeri. Peale selle on Tamsalus tal veel 200 ha suurune kaalikapõld, kuhu ta peab vaheajal kaalikaid korjama minema. Kuna maa on jääs ja ühe kaalika maa seest välja tagumine võtab ligi 6 minutit, siis kiire arvutus näitab, et tal läheb kõigi kaalikate korjamiseks aega ligi 250 aastat. Jõudu tööle!

Kohe on vaheaeg! Kohe on jõulud!

Aga mul on kingitused pakkimata.

...ja lumi võiks tulla. Suur lumi!

Seal, kus kasvab kartul ja nohisevad köögilinnud...

Keedetud kartul

Mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen oma luulevõime kaotanud. Mul oli tunne, et minu sees istub juba mitu luuletust, aga välja ei tule. Võtsin küll kätte paberi ja pliiatsi, aga luuleridu pliiatsist ja enda seest välja imeda ei suutnud. Aga eesti keele tund on juba kord selline tore tund, et selles tunnis ei tule mul und ja siis ma kirjutan luuletusi. Mõtlesin küll alguses, et loen raamatut, aga siis mõtlesin ümber. Jaup rääkis nagunii luuletustest ja siis ma olin kohe peaaegu et teemakohane. Aga mingil imelikul põhjusel kirjutasin ma kartulist. Tegelikult olen ma juba pikka aega tahtnud kartulist kirjutada, aga nüüd alles tuli välja. Üllitis ise on järgmine:

Sonett keedetud kartulile

Kuula, kuidas keeb potis valjult kartul

ja mullid suurenevad vähehaaval.

Selle tõttu on mul selline kartus,

et õige varsti nad valmis ju saavad.

Keldrihõngust kerkinud köögivili,

külmas vaikselt oodanud oma aega,

kuni kokatädi, vilju täis süli,

viis nad kööki nõnda madala laega.

Podiseb potis juba jõudsalt vesi,

kuldne kartul sulpsab lõbusalt vette,

nüüd nõnda nad keevad seal mitmekesi

ja varsti saab süüa, kujuta ette.

Kartul õilmitseb nüüd mu taldriku peal,

kuid kardan, et kõhtu täis ei saa ma eal.

Pole küll suurem asi, aga üle pika aja kõlbab küll. Viimane rida on eriti diip ;)

Tegelt ma vist tean, miks ma sellise soneti kirjutasin. Nimelt oli täna koolis lõunaks tatrapuder (loe: kanatoit) ja ma pidin terve päeva hakkama saama oma hommikusöögi ja portsu porgandisalati najal. Loogiline ju, et mul kõht tühi oli.

Marit tuli täna mõttele, et ta võiks minna füüsikat õppima hoopis. Põnev. Tegelt on nii kurb, et Marit ja Triinu Tartusse lähevad. Vägavägaväga kurb kohe. Aga ma ei saa neid kuidagi tagasi hoida ja ma saan ju aru, et peab õppima seda, mille vastu huvi on, mitte seda, kus sõbrad on. Aga kurb ja kahju on ikkagi. Ise Tartusse minna ma ka enam ei taha. Tartu on väga ilus ja mulle väga meeldib seal ja mis kõik veel, aga siit lahti rebida on mul ka praegu võimatu. Pealegi, lõppkokkuvõttes on Tallinnal ikkagi rohkem plusse. Tuleb see, mis tulema peab.

Nii see on

Vot nii. Peale raskete katsumuste läbimist on rebased viimaks saanud täieõiguslikeks gümnasistideks. Eile õhtul oli koolimajas mitu erinevat tuba, kus neid igat moodi proovile pandi. Siinkohal las pildid kõnelevad enda eest:

Veel pilte saab näha siin: http://picasaweb.google.com/jupats/Rebased

Kogu see rebaste nädal on mind nii ära väsitanud. Mulle tundub, et ma olen liiga palju rääkinud ja nüüd ma enam ei jaksa. Üldsegi on mul täna uni. Eile läksin magama alles peale kahte ja hommikul kell 8 hakkasid mõned mehed minu akna all suure mürinaga kaevama. Ja eks sa proovi siis niimoodi magada kui väljas kõik kopad ja kraanad täie hooga töötavad. Ja öösel ma ärkasin ka vahepeal üles, ma ei tea küll, mille peale, aga ilmselt ma nägin midagi kahtlast unes, sest ma ühel hetkel ärkasin ehmatusega üles. Täpselt nagu filmis kui halbu unenägusid nähakse. Aga ma küll ei mäleta, et ma oleks midagi näinud...

Aimps tuli täna hommikul Moskvast tagasi. Tõi šokolaadi ja präänikuid. Vahva.

Täna käisin Triinuga poes. Mõtlesime, et vaataks jõulukinke ka, aga meil ei läind nendega eriti hästi. Ma esiteks ei tea üldse, mida ma kinkima pean ja tegelt ma nagu ei tahagi sellega enam jamada. Kui ma midagi varsti välja ei mõtle, siis ma lihtsalt ei teegi ühtegi kinki. Lihtsalt ei tee ja kõik. Mitte, et ma kõiki vihkaksin või midagi, aga ma lihtsalt ei taha osta mingit mõttetut asja ainult sellepärast, et midagi peaks kinkima. Oijah.

Tuleks lumi ometi maha, ma ei taha enam vihma. Päikest ka ei taha kui nii külm on. Kui on talv, siis võiks talve moodi ikka olla. Ma tahaks suusatama minna juba.

Ja vaheaeg võiks tulla. Ma ei viitsi enam üldse õppida.

Vulpes vulpes

Rebaste nädal hakkabki läbi saama. Minu rebane on ikka nii võimatu. Ta ei tee midagi, mis ma tal teha käsin. Täna käisime Teele ja Mariti ja Teele rebase ja Ardoga (ehk minu rebasega) Kompressoris söömas. Päris tore oli...istusime ikka üsna mitu tundi seal. Mingi hetk läks Teele rebane ära ja siis me kolmekesi olime minu rebase kallal :P Marit ja Teele õiendasid temaga ja minuga, et mul tema üle mingit kontrolli ei ole. Ega ei ole jah mingisugust kontrolli ja praeguseks olen ma suht alla andnud ka :P Homne päev veel ja siis saavad rebased ka täieõiguslikeks realistideks. Natuke kahju isegi, päris värvikas nädal on olnud.

Kummaline, et ma suudan inimestele, kes mind pealiskaudsemalt tunnevad, jätta mulje, nagu ma oskaks absoluutselt kõiki aineid, kaasaarvatud füüsikat, väga hästi. Täna oli füüsikaolümpiaadi koolivoor; neil, kes olümpiaadil ei olnud, olid tunnid...aga meid oli vähe. Ja kui ma vene keele tundi sisse astusin, siis tegi Oleg üllatunud näo ja küsis, miks mina füüsikal ei ole. Ja kui ma talle ütlesin, et ma ei oska üldse füüsikat, siis tuli see talle nähtavasti üllatusena. Kummaline igatahes.

Kui füüsikast rääkida, siis homme on füüsikas töö... Ma sellest teooriast saan isegi aru, aga ülesanded ikka välja ei tule. Totaalne jamss lihtsalt.

Mul on täpselt selline tunne, et täna on reede ja homme ei pea kooli minema. Aimps sõitis ka Moskvasse ära ja ma olen üksi kodus ka peale kõige muu. Ma ei tea, kuidas ma homme hommikul üles saan, kui ma olen veendunud, et laupäev on :P Eks näis siis.

Head ööd