Viimnepäev läheneb

Täna ma nägin unes sellist asja:

Mina, Marit, Siim ja Ardo läksime taigasse matkama. Oli külm ja vihmane, aga mäed olid ilusad. Läksime mööda väikest rada, mis kulges kuristiku kõrval, mis langes 90-kraadise nurga all otse alla, oli väga sügav ja selle põhjas oli väike jõgi. Ardo ei kartnud sealt otse alla vaadata. Järsku ilmus meie kõrvale hunt, kellel oli jänes suus. Meid nähes pillas ta jänese maha. Ta oli minust ainult mõne meetri kaugusel ja ma kartsin natuke, aga mul oli suur jahipüss kaasas ja ma mõtlesin ka, et tema kardab mind ilmselt rohkem kui mina teda. Nii oligi. Me läksime edasi ja hunt läks metsa poole. Õhtuks jõudsime ühe metsamajkese juurde, mis oli mäe otsas. Mäe all ma nägin seda sama hunti. Seekord ma tulistasin teda, aga lasin kogemata hoopis rebase maha. Igaks juhuks lasin paar lasku veel, aga ei saanud pihta. Kohalikud ütlesid, et hundid on siin tavalised ja et ma ei peaks muretsema.

Järgmistel päevadel Siim ja Marit koguaeg vaidlesid ja kaklesid. Siim ütles siis ükskord, et talle ei meeldi need puud, mis seal olid, mille peale tuli Marit suure buldooseriga ja hakkas puid maha murdma. Kui Päris suur osa puudest oli maha murtud ja lagedat maad palju, tõdes Siim kurvalt, et puudega oli ikkagi ilusam.
Edasi toimus veel mingit möllu, mida ma enam hästi ei mäleta, aga point oli selles, et see oli nagu Siimu ja Mariti suur armulugu, ainult et nad ise sellest aru ei saanud, et nad armunud on; meie Ardoga küll saime ja olime juba üsna frustreeritud nende käitumisest. Kõige lõpus oli kaunis stseen ühel metsalagendikul, kus Marit ja Siim teineteisele vastu jooksid ja päike paistis ja võililled lendasid taustal nagu ilusas filmis ikka. Lõpp hea, kõik hea.

Uudiste poole pealt aga - Mari-Ann läks autokooli! Jah, sa lugesid õigesti. Nii see juhtus. Homseks lubab vahelduva pilvisusega ilma, aeg-ajalt võib sadada makarone ja pussnuge. Otsige ka teisi viimsepäevamärke.

Silma komm

Ma leidsin ÜLIägeda pildi täna. Vaata siia!
See on lahe osalt sellepärast, et paljusid välismaiste kunstnike pilte vaadates leidsin ma ühe, mis on nii armas ja kodune, et tekkis kohe äratundmine - Lasnamäe! :D Ja see on veel väga omapärases kastmes. Shaken, not stirred.

Teise vahva pildi leidsin ka. Fotograafia vallast. Aga ka lahe.

Hommikul oli suvi. Umbes selline. ;)

Oligoloogid

Elu pole üldse nii ilus kui Ardot siin pole. Ma ei käinud täna kordagi väljas. Lihtsalt polnud tuju. Ma õppisin natuke mikromakrot, kuigi mul võttis päris mitu tundi aega hoovõtuks, enne kui ma päriselt õppima hakkasin. Makroökonoomika osa õppisin ära. Niivõrd-kuivõrd. Näiteks tean ma nüüd, kuidas kulumultiplikaatorit arvutada. Mis mul sellest kasu on? Mitte midagi.
Hommikul ma keetsin endale ise putru, sest Aimps on ka ära. Ja ma ei keetnudki piima üle ja täitsa hea puder tuli. Uskumatu, kas pole.
Õhtul vaatasin filmi "Apocalypto". Päris brutaalne oli. Lots änd lots off blaad ool õuver da pleiss. Ja siis oli üks koht, kus üks jaaguar pures ühe mehe nägu ja hammustas nii, et mehe kolju ja lõualuud nähtavalt murdusid teineteise küljest ja käis üsnagi orgaaniline raksatus. Teelele ma seda ei soovitaks :P

Kell on juba palju, aga ma ei viitsi magama minna. Kui Ardo on siin, siis mul pole probleemi kella üheteistkümne paiku magama minemisega, aga kui teda ei ole, siis voodi üksinda ei kutsu mind küll eriti.
Ma siis parem kirjutan, mida ma unes nägin eile. See oli nii, et maailma lõpp oli jälle. Seekord me olime Ardoga TTÜs. Aita jooksis meist mööda, ma nägin, et ta oli just juuksuris käinud ja ta näis olevat korraga paanikas ja õnnelik. Igatahes, me Ardoga hakkasime jooksma 6. korpuse ukse poole, et sealt välja saada. Aga siis Ardo ütles, et ta peab WCs käima ja läkski. Mina põrkasin aga Siimuga kokku, ütlesin talle, et mis ta passib, me peame välja saama. Samal ajal näitasid koridorides olevad ekraanid, mida maailmast parasjagu ära kustutatakse ja kui palju veel jäänud on. Kui mina vaatasin, siis kustutati parasjagu kuningad ja kuningannad ja umbes pool oli veel jäänud. Siimuga siis jooksime ja jõudsime uksest välja. Siis tuli mul meelde, et Ardo oli ju maha jäänud ja ma hakkasin talle järele minema. Aga ta tuli juba ise uksest välja ja järgmisel hetkel varises maja kokku. Üks buss ootas meid seal, mille Aita oli tellinud ja me läksime selle peale.
Järgmisel hetkel olime mingisuguses saalis, a la põrgu eeskojas, kus meil oli midagi viimse kohtupäeva vms taolist, kus hingi kaaluti. Kaalujaks ei olnud mingisugune jumal, vaid hoopis krahv Dracula oma täies hiilguses. Kaalu peale asetati kaks kirstu. Ühes olid põrgu hinged ja teises inimkonna hinged ja diil oli selline, et kui põrgu hinged kaaluvad rohkem, siis saab maailm edasi kesta. Õnneks nad kaalusidki rohkem ja Dracula ütles, et okei, võite tagasi minna nüüd.

Vot nii. Nüüd ma pean ikkagi magama minema, sest kõht hakkab tühjaks minema, aga on liiga hilja, et süüa.

UGA! UGA!

Biokeemia õuverlõud taaskord. Erinevalt Laurast ma oma vaiba sees nukleotiide ei näinud, küll aga õudusunenägu sellest, kuidas ma biokeemia praksi arvestust teen ja täiega feilin. Unenägu lõppes küll sellega, et me läksime mingite tüüpidega parkuuri tegema, aga see polnud enam oluline :P

Sellest on veel vähe, et täna kontrolltöö oli, homme on praksi arvestus, mida ma veel üldse õppinud pole. Ma üritasin vahepeal, aga mu aju saatis mu pikalt. See oli temast väga inetu, aga samas ma ei süüdista teda.

Siit- ja sealtpoolt horisonti

Mmmm...pole ammu kirjutanud. Mis siis vahepeal on toimunud?

• Triinu pidas sünnipäeva, aga Liisu ei tulnud kohale. Suht pidur. Aga meil oli ikkagi lõbus. Kas ma tahan veel džinni toonikuga? Jaa, muidugi. Pärast Ardo naeris minu üle. Ma ei süüdista teda.
• Käisin Kadrinas ja panin kartulit maha ja tegin peenraid ja muud vahvat aiatööd. Päris hea oli vahelduseks, aga pärast selg valutas suurest kaevamisest.
• Teine ülevaatus oli ka. Me saime tantsupeole ka. Vahva! Tulge kõik vaatama!
  
• Ükskord käisin veel Triinu juures, kus me mängisime Sõnamängu. Me avastasime uusi toredaid sõnu nagu "äialaul", "jubeigav" ja "bisirm" (bi-sirm - kahest osast koosnev sirm).
• Säreveres käisin koos Kirkega. Lillelaadal käisime ka. Sealt sain saagiks kaks t-särki (Ardole kirjaga "Eesti mees on tantsulõvi", mille ma lihtsalt pidin talle ostma, ja endale "Õnneseene" särgi õnneliku seene pildiga) ja Aimpsile lillelised kalossid. Veel käisin Kirkega liivakastis mängimas ja ooooooooooooki tegemas nagu Kirke ise ütles.
• Ardo ei saanud eelmine nädal trenni tulla ja siis ma tantsisin Siimuga. Ja siis ta lõi mind kõrva pihta. Lihtsalt. On ülbe noh. Ma virutasin talle selle peale veenilaienditesse. Paras noh :P Järgmine trenn ta enam midagi sellist ei teinud.
  
• Siis käisime Maritiga vaatamas "Kolme musketäri" - balletti. Suht lahe oli. Seal oli üks tantsija, kes oli selja tagant vaadates Ardoga äravahetamiseni sarnane - teistega võrreldes lühikest kasvu, lühikesed blondid juuksed, sarnane kehaehitus, kõik oli olemas :P Aga Siim oleks pidanud ka vaatama seda, ta oleks saanud palju huvitavaid tõsteid näha. SEal oli nt üks number, kus 4 meest ja 1 naine tantsisid ja naine oli praktiliselt terve aja 2 m kõrgusel õhus. Miks ka mitte.
• Kevadball oli ka. Sai tantsida, nagu ikka. Siim oli nii hale, et lasi Mimmul endale naise kaasa võtta, aga tollel hõõrusid kingad vms ja vaene Siim ei saanud väga palju tantsida. Vahepeal ma tantsisin temaga tangot ja veel mõndagi hoogsat, niiet mu kleit tahtis seljast ära vajuda. Ja Ardo müüs mu Siimule 50ks aastaks maha. Algul Siim tahtis mind laenutada õhtuks, aga Ardo luges hinnakirja ette, et peale ühte aastat hakkavad hinnad alla minema ja kui ta mu 50ks aastaks võtab, siis saab täitsa tasuta. Ja siis nad tegidki diili. Kas keegi minu käest ka midagi küsis? Ei, muidugi mitte :P
• Eurovisiooni vaatasin nädalavahetusel. Vahelduseks olin ma täiesti rahul sellega, mis välja tuli, et Norra võitis jms. See Norra poiss oli ikka üle prahi nunnu :P Ja laul oli ka ilus.
• Ja ma tegin KÕIK protokollid ära, mis veel tegemata olid. Aga nüüd ma ei julge oma e-posti vaadata, kuna ma kardan, et õppejõud on nad ära parandanud ja käsib mul neid kõiki parandada. Aga ma õhtul peale trenni vaatan. Päriselt. Siis ma julgen.

Uue sõna rubriik! Nuhvel - terava äärega kahvel, mida saab kasutada nii noa kui kahvlina. Justkui kaks ühes. Väga mugav kasutada ;)

Et siis...viimane nädal.

Puu

Kui ma täna üles ärkasin ja kööki läksin, siis ma vaatasin aknast välja ja nägin, et selle maja taga, mis teisel pool teed on, kasvab üks väike puu ja see puu oli üleni valgeid õisi täis. Ja imelik oli see, et ma polnud seda puud kunagi varem märganud, ühelgi teisel korral ei olnud ta nagu märkimisväärne, ühelgi teisel kevadel pole ma seda õites näinud. Aga täna... täna oli see nii ilus. Ja päike paistis ja valged õied olid nii säravad. Mul oli täpselt selline tunne, nagu filmis "Lake House", seal kohas, kus see mees istutab naisele minevikus puu ja kui naine koju tuleb ja on maja ees ja vihma sajab ja välku lööb ja järsku on see puu seal. Mul oli täpselt samasugune tunne.

P.S Ardo mängis ühes lasteaia näidendis põõsast.

Ja footoniga koos nad läksid siis ja kaugusesse Linnutee neid viis

Kurbmäng kahes vaatuses. Südamlik ja liigutav lugu mehest ja footonist, mille ma leidsin oma sahtleid koristades.

Üks footon kukkus mehe lauale,
sähvis, sädeles ja põles kaua veel.
Ta oli mõelnud minna külla hoopis rauale,
kuid mees viis tema näitamiseks hauale.

Mees läks ja tagasi ei tulnud.
Ta läks vaid siis, kui oli surnud,
Vaid jahust valgeks värvusid ta kulmud,
nii maha jättis ta me teede tolmud.

Ja footoniga koos nad läksid siis
ja kaugusesse Linnutee neid viis,
planeedile, kus kasvas võimas riis
ja tervitas neid roheline hiis.

Nad riisiputru rõõmsasti seal sõid
ja õhtu varjus veidi tantsu lõid.
Meest kõnetas seal üpris kole nõid,
kes ütles: "Nüüd sa naerdes minna võid."

Ta läks ja kohtas õnnelikku kala,
kes hommikul läks tööle ikka jala.
Kuid jalgu tal ei olnud - oh mis hala!
Nii kokku varises ta elutala.

Veel nägi teel ta kahte laululindu,
kes ehtisid puuokste pruune pindu
ja siristasid siis täis ehtsat inud:
"Nii tore siin on lõpuks näha sind ju!"

Ta läks ja nägi sinist värvi mäge
ja jumalat, kes oli päris äge,
kes istus kõrgel toolil seal täis väge
ja oli kõigis asjus selgeltnägev.

Ta ütles: "Siin on nüüd su elupaik,
just seal all, kus paistab väike järvelaik
ja paksus metsas kostab linnuhuik,
siin paigas rahulik on kõik."

See mees jäi elama nüüd sinna,
kust enam ta ei tahtnud ära minna,
ei muule maale ega suurde linna.
Nii kaevu põhjast siirupit ta vinnas.

Kuid footon tundis ennast üksikuna
sel päeval kui ta keetis kanamuna.
Läks sõpra üles otsima ta, kuna
ta igatses ta rõõmsat põsepuna.

Ta otsis teda kaugelt, otsis lähedalt,
ta otsis igast nurgast, iga tähe alt
ja oli juba aastaid otsind vähemalt,
kui lõpuks tõdes siis ta kähedalt:

"Ma olen läinud läbi tulest, veest,
kuid nagu põgeneks ta minu eest -
ei suuda kuskilt leida sõbrameest,
kuid igatsus mind kõrvetab veel seest."

Kuid lõpuks nägi ta planeeti,
kus kasvatati kõrget suhkrupeeti,
kus pidu hommikuni peeti
ja inimesed kandsid keeleneeti.

Sealt leidis mehe keset metsa soos,
kus sel aal valmis rammus marjanoos
ning majakeses laual oli moos.
Sest peale õnnelikult elasid nad koos.


Ma pakun, et see oli emakeele tund, mis järgnes füüsikale. Nii juhtus minuga kui Jaup mõtles.