Talve muinasjutt

Täna oli Tamperes imeilus talvepäev. Ärkasin hommikul üheteist paiku, et näha aknatagust puud lumisena päiksesäras sätendamas :) Imeilus. Lõpuks ometi tuli päike välja! Ja ega sellise ilmaga ei saa siis magada... ainult pikutada veel tunnikese jagu ja lugeda raamatut mõnusas soojas voodis. Aga siis ma tõusin küll üles, sõin eilseid pannkooke ja läksin välja jalutama.

Väljas oli karge - umbes -10 kraadi, aga kuna ma kõnnin päris kiiresti, siis mul ei hakanud külm. Hervanta on peaaegu igast küljest ümbritsetud metsaga ning mu jalutuskäik kulgeski mööda metsa äärt põhimõtteliselt ümber Hervanta. Jalgadel hakkas lõpuks päris külm, kuna mul ikka veel pole pakse pükse, aga see oli seda väärt ja mul on fotod, et seda tõestada ;)

Ja kuna ma andsin oma blogi aadressi ka oma rahvusvahelistele sõpradele, siis hakkab siin nüüd olema ka tõlge inglise keelde, et nemad ka aru saaksid. Jutt on sama, niiet kui sa räägid eesti keelt, siis jäta järgmine osa lihtsalt vahele ;)

Today in Tampere was a beautyful wintry day. I woke up at about eleven to see the tree behind my window all snowy and glittering in the sunshine. Finally the sun was out! You can't sleep with this kind of weather... but it's nice to read in bed for yet for an hour more. But then I got up, ate some pancakes from yesterday and headed outside.
It was frosty outside - about -10 degrees. But I walk rather fast, so I wasn't cold. Hervanta is surrounded by forest and I walked on the edge of the forest along the roadside. In the end I did feel a bit cold in my legs, but it was worth it and I have photos to prove it ;)

Selline oli vaade täna hommikul mu aknast, mis mind õue kutsus.

This was the view from my wondow this morning.

Saanid ja reed küll ei sõitnud, aga talvetee missugune.

A wintry road.

Jääpurikad!

Icicles!

Päiksepaisteline vaade minu kodule - Mikontalole.

A sunshine view of my home - Mikontalo.

Nii külm, et jäätuvad sõrmed

Tänane päev möödus taaskord Maud'i ja Alexandra seltsis. Käisime jälle linna peal, jalutasime, nautisime vaatamisväärsusi ja mõnusat lumesajust ilma. Sellest ilma nautimisest sai ajapikku küll totaalne külmumine. Oi kuidas ma oleks tahtnud teist paari kindaid, aga need saabuvad alles teisipäeval. Seniajani peab lihtsalt ära kannatama.

Samuti külastasime IKEA poodi, mis oli hiiglasuur. Seal oli nii palju asju, et pea hakkas täitsa ringi käima. Lõpuks sain sealt endale kena punase vaiba, toolikatte, et oleks pehmem istuda, pesulõkse ja laualambi. Selle laualambiga juhtus selline tore lugu, et kui ma koju jõudes tahtsin seda kokku panna, tuli välja, et seal tuleb ühendada omavahel kaks toru kruvidega. Probleem on selles, et mul ei ole kruvikeerajat ja need kruvid on sinna päris kõvasti kinni keeratud - need tuleks lahti võtta ja uuesti kinni keerata, et lampi kokku saada - kuid hoolimata minu pingutustest leida midagi, mis kruvikeerajat asendaks, ei ole ükski veel töötanud.

Ahjaa, hommikul ma olin lausa nii tubli, et tegin pannkooke ja sõin neid vaarikamoosiga. Mmmm... :) Mõned on veel alles ka homseks hommikuks.

Praegu on väljas -11 kraadi. Homseks päevaks lubab -15. Head soojad suusapüksid ja veel paljud toredad soojad asjad tulevad teisipäeval. Senimaani on natuke jahe. Aga soomlased pole veel oma talveasju välja võtnudki.
...ja kui on -273 kraadi C, siis nad tunnistavad, et kipub pisut krõbedaks jah.

Vähemalt on siin palju-palju lund :)

Loppiainen

Täna oli meil Loppiainen ehk kolmekuningapäev ehk vaba päev. Hommikul magasin kella 12ni :) Päris mõnus oli. Aga nii pika magamise peale sain ma aru, et voodi on tegelikult päris kõva; õigemini on madrats lihtsalt õhuke ja läbi selle on puitu tunda. Aga saab hakkama.

Eilse õhtu kohta ka - käisin itaallastega saunas. Nad polnud kunagi enne käinud. Üks neist (noormees, kelle nime ma kahjuks ei mäleta) pidas päris hästi vastu, aga üldiselt, kui ma tegin ettepaneku leili visata, siis neil oli: no, no, no... Muidugi rääkisid nad suurema osa ajast itaalia keeles, niiet ma ei saanud midagi aru. Õnneks oli seal see tüdruk, kes ikkagi püüdis ka inglise keeles rääkida, niiet polnud hullu. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi hea saun.

Täna, siis kui ma olin lõpuks üles saanud, otsustasin minna linna avastama. Läksin omapead, sest nii ma sain minna, kuhu tahan, käia nii kiiresti kui tahan (enamiku käimistempo jääb minu omale kõvasti alla :P) ja pealegi ei eksi ma üksinda tavaliselt ära. Ei eksinud ka, kuigi igaks juhuks oli mul kaart ka kaasas. Mulle üllatuseks olid mõned poed isegi täna lahti, ning ma käisin end Stockmannis ja Koskikeskuses vahepeal soojendamas, sest väljas oli peaegu kümme kraadi külma.

Mõned pildid minu avastusretkest:

Selliseid punasest tellisest tehasehooneid on Tamperes päris palju. Jõgi on Tammerkoski jõgi, mis voolab kahe suure järve vahel, mis Tamperes on.

Jällegi Tammerkoski; kollane maja, mis paremal paistab, on Tampere teater.

Keskväljak - Keskustori. Päeval, kui ma kohale jõudsin, oli siin ka mingisugune (jõulu)turg, aga nüüd on see ära koristatud.

Tänav tuledes.

Tammerkoski peal on ka kaks või kolm kärestikku. Ma leidsin ühe (tagaplaanil on näha, praegusel ajal sinna lähemale ei saanud), kus oli ühtlasi ka kohalike partide kodu.

Õhtupoole läksin koos Alexandra, Maud'i, Roberto, Luis'i ja Nildaga pizzat sööma. Tellisime kõik kõige väiksema pizza, mis seal oli, aga tuli välja, et ka see on üsna hiiglaslik. Ma ei tea, milline seal veel suur pizza välja näeb. Kuigi mul oli kõht väga tühi, suutsin ma ära süüa vaid pool. Õnneks sain teise poole koju tuua ja saan seda homme süüa.

Siis me läksime Maud'i poole kuuma šokolaadi jooma. Roberto oli toonud selle Mehhikost ja see oli muy bueno :) Siis me mängisime Uuno kaarte ja mängu Jungle Speed ja meil oli väga lõbus.

Roberto valmistub kuuma šokolaadi tegema :)

Maud (vasakul) ja Nilda (paremal).

Nilda ja Luis.

Alexandra, Luis, Nilda ja Nacho Libre aka Roberto :D

Nähtävyyksien katselu

Hyvää iltaa!

Eile oli päris tihe päev, arvuti taha peaaegu ei jõudnudki. Hommikul vara kella üheksa ajal hakkasid infoloengud juba peale. Meile räägiti sportimisvõimalustest, sellest, et me oma salasõna kellelegi ei ütleks, üliõpilasliidust jms. Siis me vaatasime oma tuutorite juhatusel ülikoolis veidi ringi ja sõime lõunat. Peale lõunat oli meil linnaekskursioon, kus me sõitsime bussiga igal pool Tamperes ringi.

See linnaosa, kus ma elan on midagi umbes Mustamäe sarnast. Siin on palju elumaju, mille vahel on koolid ja lasteaiad, mets on lähedal ja neil on siin oma Tehnopolis ka olemas. Võrreldes Mustamäega on siin aga õnneks rohkem söögi- ja joogikohti ümbruskonnas olemas ja ka suur ostukeskus, kus on lausa 3 toidupoodi.
Kesklinn on siin nagu kesklinn ikka - palju poode, inimesi, peaaegu kõik bussid viivad vist sinna (igatahes on neid seal palju sõitmas). Tamperes on palju vanu tehasehooneid, paar tehast veel töötab, aga suurem osa neist hoonetest on ümber tehtud elumajadeks, kontoriteks, söögikohtadeks jne. Igal juhul näevad need päris ägedad välja. Umbes sellised:


Pildid muidugi ei tulnud eriti head välja, sest need on bussi aknast tehtud. Aga loodetavasti sel nädalavahetusel leian ma aega kesklinnas niisama ringi jalutada ja paremaid pilte teha, kuna on ikkagi pikk nädalavahetus, sest kolmekuningapäev on siin riigipüha.
Igatahes, üks koht Tamperes oli veel eriti äge. Tamperes on kaks suurt järve - Näsijärvi ja Pühäjärvi - ja nende järvede vahel on suur mägi ning seal mäe otsas asuski see äge koht. Seal oli esiteks suur park, kus asus ka väike vaatetorn (muide, ilma tornitagi oli vaade sealt väga ilus). Kõik majad seal piirkonnas olid sellised armsad puidust majakesed väikeste aedadega, mis olid ehitatud selle künka harjale, järkude nõlvade äärele. Majade vahelt viisid alla järvede äärde trepid, mis olid ikka väga järsud. Näiteks talvel ma vist ei julgekski minna sealt trepist alla, kuna on üsna kindel, et siis ootab ees pikk liug. Aga kui kevad tuleb, siis ma kindlasti lähen külastan seda kohta, sest siis pidi seal kõige ilusam aeg olema.
Kusjuures ma ei ole siin veel ühtegi koledat maja näinud. Mitte ühtegi. Kõik on kenasti korda tehtud. Või siis on need kusagile ära peidetud.

Eile õhtul oli meil ka karaoke ja piljardi õhtu ühes pubis. Üldiselt on Soomes alkohol nii kallis, et siin on vist võimatu purju jääda. Moe pärast võtsin ühe õlle ikkagi. Mängisime piljardit (tiimidega, sest meid on päris mitu) ja vahepeal minu tiim isegi võitis ja ma sain ka täitsa mitu palli aukudesse. Ja siis laulsime karaoket ka, mis oli päris naljakas. Ma polnud kunagi enne karaoket laulnud, aga kuna seal oli palju inimesi ja kõik laulsid kaasa, siis ei olnudki kõige hullem. Kahtlemata pean ma seda mõni kord veel tegema, kuna karaoke on siinmail ebanormaalselt populaarne.

Täna ma sõin lõunat terve pundi itaallastega. Pool aega nad rääkisid itaalia keeles, niiet ma ei saanud midagi aru, aga õnneks oli seal üks tüdruk, kes ikka üritas inglise keeles ka rääkida ja vahepeal seletas mulle, millest teised räägivad. Ja nad kutsusid mind sauna täna, niiet sinna ma nüüd varsti suundungi. Keegi neist ei ole kunagi saunas käinud, niiet saab ilmselt huvitav olema :D

Toinen päivä

Nonii, juba ongi teine päev seljataga. Täna oli samuti väga tihe ja huvitav päev. Hommikul pidin täitsa vara ärkama, et jõuda üheksaks kooli. Seal saime infot igasuguste asjade kohta ja siis pidime kuidagimoodi ära maksma "student union fee", mis on siin kohustuslik kõigile üliõpilastele ja mille alusel saab ka üliõpilaskaardi, millega saab igasugu soodustusi ja värki. Seda võis maksta läbi interneti või minna panka kohale, ainult et neile pidi pärast selle kviitungi viima. Kuna mul igasugused väljaprintimisvõimalused puudusid, otsustasin minna panka. Kahjuks oli loeng lõppenud üsna vara, jõudsin panga juurde kell 9.35 ja olin seega sunnitud pool tundi ootama, kuna see tehti lahti alles kell 10. Selle poole tunni jooksul kogunes panga ukse taha kena pikk saba, mis koosnes vahetusüliõpilastest ja soome pensionäridest.

Igatahes, pärast veidikest ootamist pangas, said ka rahaasjad aetud ja ma suundusin tagasi ülikooli poole, kus ma ajasin veel natuke asju kuni kell oli lõpuks umbes 11. Kuna mu lõunasöögisõbrad pidid saabuma alles kell 12, siis tegin aega parajaks ja jalutasin tiiru ümber kampuse ja kaugemalegi veel ning lugesin fuajees ajalehte Helsingit Sanomat (ja sain isegi täitsa hästi aru sellest).

Ülikooli sööklates neil on siin ka mingi huvitav süsteem, mida ja kui palju võtta tohib. Näiteks võib võtta ainult ühe klaasi piima ja siis teise klaasi midagi muud (nt mahla), aga kindlasti mitte kaks klaasi piima välja arvatud juhul kui sa ei võta leiba ja võtad selle asemel ühe klaasi piima. Kuna ma piima niikuinii ei joo, siis mul pole tegelikult vahet. Aga süsteem missugune. Toidud olid igatahes head ja ise sai tõsta nii palju kui tahad.

Täna käisime ka kesklinnas bussikaarte tegemas, millega on bussipilet peaaegu poole odavam. Saime siis kaardid ja neile sai kaasa ka kaaned, mida sai ise valida. Ma võtsin rohelise :D Tagasi tulles juhtus huvitav lugu - buss läks katki. Sõidu ajal hakkas järsku mingit rõvedat haisu tulema bussi tagant otsast; bussijuht läks välja vaatama, milles võib asi olla ja mingit mehed bussist läksid aitama ja öritasid nagu abiks olla, aga keegi midagi teha ei osanud. Siis me tulime maha ja jalutasime koju tagasi, kuna õnneks olime ainult kolme peatuse kaugusel.

Poest ostsin täna sellise asja:

Kui ma seda riiulil nägin, siis tuli küll naer peale. Siin kehtib ilmselt põhimõtte, et miks öelda otse, kui saab ringiga :P Kuid noh, mis teha kui tähestikus õiget tähte pole. Karm lugu. Üldse, võrreldes Eestiga oli purgisuppide valik suht minimaalne, oligi põhimõtteliselt ainult borš ja seljanka, mis ei näinud eriti seljanka moodi välja.

Olgu, nüüd lähen magama, homme peab jälle varakult end kooli vedama.

Hyvää yötä!

Tervetuloa!

Olen õnnelikult Tamperesse kohale jõudnud. Hommikul läks lennuk otse Tallinnast Tamperre, millega reisis umbes 15 inimest. Lennuk oli pisike, ma polnud nii pisikesega veel lennanudki. Maandumisel see rappus ja kõikus päris korralikult, aga kõik läks ikkagi õnnelikult. Lennujaamas (mis oli ka õige pisike) leidsin kenasti õige koha ja sain õige bussi peale; imekombel sain ka õigel ajal bussi pealt maha ja kohtusin Uguriga (jah, tal ongi selline nimi), kes on üks mu tuutoritest ja kes mulle oli vastu tulnud. Siis läksime sinna kohta, kust ma sain oma ühika võtmed. Siis pidi Ugur kellelegi veel vastu minema ja ma jätkasin oma teekonda ühika poole juba üksinda.

Bussipeatuses kohtasin ma ühte hiina tüüpi, kes paistis olevat sama nõutu kui mina oma sihtmärgi suhtes ja tuligi välja, et me läheme samasse kohta. Tema nimi oli Michael, aga tal on ka päris hiina nimi, mis ta mulle ütles ja mis oli ???. Aga ma tegin talle tagasi ja kaarti vaadates suutsin ma välja hääldada tänavanimetuse Insinöörinkatu, mis tema meelest oli täesti võimatu. Kuid see kaart ei aidanud meid eriti, sest meil polnud kummalgi aimugi, mis peatuses me täpselt peame maha minema. Õnneks oli seal sõbralik bussijuht, kes ütles meile, millal õige peatus on ja ütles ka, kuhu poole me edasi minema peaks, ja nii me õige koha üles leidsimegi.

Siis läksid meie teed lahku ja ma asusin oma tuba otsima. Leidsin selle kolmandalt korruselt. Sinna jõudes tabas mind üks halb üllatus - mu võti ei keeranud. Peale seda kui ma olin juba oma viis minutit lukuga nökerdanud ja teinud kindlaks, et see on see ainuõige uks, mille taga mu tuba on, helistasin kella lootes, et keegi on äkki veel kodus. Oligi. Tuli välja, et ma olin täiesti õiges kohas, aga korteriukse lukk oli vahepeal ära vahetatud, kuna keegi oli võtme ära kaotanud, aga mulle selle võtit ei olnud antud.

No kena. Sain siis kokku oma teise tuutori Anttiga, kellega me läksime tagasi sinna, kust ma võtme olin saanud. Tuli välja, et selle korteri lukku oli isegi kaks korda vahetatud ja "ups, nad ei märganud". Aga seekord läks neil õnneks anda mulle õige võti ja nüüd saan ma täitsa ise uksest sisse.

Ja siis ma sõin oma korterikaaslastega koos lõunat ja käisin poes ostmas endale ka süüa ja nüüd ma puhkan korraks, sest üheksast lähen oma tuutorigrupi inimestega Las Vegase baari dringile ;)

Mõned pildid ka:

Minu ühikas

Minu tuba (üks suur kapp on veel, aga see ei mahtunud pildile)

Köök (seal on veel üks diivan, mille nurk ainult natuke paistab ja akna all väike söögilaud)


Vaade minu aknast

Varsti

Juba kaheksa ja poole tunni pärast läheb lennuk. Kohvrid on pakitud, kõik on valmis. Und mul muidugi ei ole, närv on ikka sees :P
Ardoga jätsin ka pisaraterohkelt hüvasti. Kõikide teisteta saaks ma päris hästi hakkama, aga Ardo on ikka midagi muud; ma juba igatsen teda. Aga ma tean, et praegu on lihtsalt kõige raskem, kuna ma sain nädal aega temaga iga päev koos olla. Paari päeva pärast on juba kergem ja siis kui nädal-paar möödas on, siis harjub juba ära kah ja siis on umbes normaalne.

Igatahes, ootusärevus on suur. Aga küllap kõik läheb hästi.

Head uut aastat!